Sisukord
Arvamus
Postimees
04.04.2020
Arteri intervjuu ⟩ Minister Tanel Kiik: aprilli keskpaik tuleb kõige raskem (7) Eesti Lootuskiiri on, imeravi veel mitte Koroona alistas särasilmse rahva­tantsija Linnahalli korrastamine lükkub teadmata ajaks edasi (3) Koroonakriis sundis testitulemused liikuma reaalajas Siseministeerium maksab juhtidele kopsaka preemia (10) Haige mees sai ravile pärast inimese ründamist Majandus Mari portfell kukkus koroonakriisiga miinusesse (6) Koroonakriisi võimalik võitja Marati juht: saan hakkama ka masina ja leti taga! Välismaa New Yorgis sunnitakse tööle ka koroonahaiged meedikud (1) Stoltenbergi sõnul jätkab NATO Baltimaade kaitsmist nagu alati (4) Raport soovitab harjutada vägede Baltimaadesse toomist Lawrence: raudteel liigub sõjatehnika kiiremini (1) Hodges: Venemaa ei mõtle «sõjas» või «ei ole sõjas» (1) Arvamus Juhtkiri: kiire toiduabi väldib nakatumist Nädala nägu ⟩ Raskete kohtade hirm Piiride nihutajad Komandör kaotas närvi (6) Õige inimene õiges kohas (1) Sport Ville Arikese kolumn: koroonakriis näitab ära sportlaste sisu POSTIMEHE EKSKLUSIIV ⟩ Läti mitmevõistleja rühib Kirdi imelise tööeetika ja eestlaste professionaalsuse abil tagasi tippu Merendus Ehitusloata kaldakindlustus annab Kloogaranna suvilale lisaaega (16) Tallinn Linnahalli korrastamine lükkub teadmata ajaks edasi (3) AK Kaido Kama: õppetunnid, millest ei õpita (7) Mikael Raihhelgauz: põimsus peab edasi kasvama «Koroona» naabrid Kaupo Vipp: teame, aga ei usu (1) EÜS 150: inime on mõõt! (1) Õpetlik isolatsiiniajastu lauamängu Nupukoroona Kunst sinu ümber. Peidetud lugude jutustaja Jaanus Samma (1) Poola suurkuju ja eeskuju NÄDALA PLAAT: Reisialbumid Tallinnast Los Angelesse, Göteborgist Ühendkuningriiki Plaat, mis vaatab mööda Juurikas. Minu eriolukorra päevik Arter Arter ⟩ Suur sõda meditsiini lipulaeva pardal: miks pidi kliinikumijuht ootamatult lahkuma? (6) Kõik lõpeb kord... aga millal? Kohutav reis: avalik rööv ja kriminaalist prints (4) Hiina pikksilm. Huawei P40 Pro: kas saame hakkama Google‘ita? (1) Linn ja auto. Sõiduproov Volkswageni väikse elektrikaga (1) Marati juht: saan hakkama ka masina ja leti taga! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Siiri Laidla: introverdi õnnepäevad

3 min lugemist
Siiri Laidla FOTO: Sille Annuk

«Ma ei taha,» ütles ta. «Ma istun siin ja olen isoleeritud!»

Preili Sokk vaatas talle pahaselt otsa. /---/ «Su voodialune on täis suuri tolmurulle ja ma kavatsen need ära pühkida. Mine nüüd eest.»

Väikevend läks päris ägedaks. «Ei, ma tahan istuda siin ja olla isoleeritud!» karjus ta.

See Astrid Lindgreni geniaalsest Karlssoni-raamatust pärinev tsitaat meenub mulle meie praeguse elukorralduse tõsilooluse taustal ikka ja jälle. Tundmatu viirus, isolatsioon. Algul oli, nagu ikka šoki puhul, eitamisfaas, siis ükskõik kelle või mille süüdistamine ja viimaks leppimine. Tundub, et emake Maa on asunud ennast puhastama ja meile, inimestele, aru pähe panema.

Või on see jumal. Mida keegi usub ...

Praegu jagunevad meie inimesed laias laastus kaheks: ühed ahmivad teavet, üritavad oma ärisid päästa, reisiplaane ümber teha, ostavad kõikvõimalikke varusid, nõudlevad kaitsevahendeid ja teste, pabistavad eakate sugulaste ja kooliskäimisest «vabastatud» laste pärast.

Suured muutused laskusid nende peale liiga äkitsi, ilma peaproovita. Seni oli ju arusaam, et «meid sellised jamad ei ohusta. Kõik see võib juhtuda kuskil arengumaades või kus iganes, aga mitte minu ja mu lähedastega. Mul on piisavalt raha ja tarkust, et seda vältida».

Kuid kui selgub, et kooli kui institutsiooni polegi tarvis? Kõik õppetükid saab ära õpitud arvuti abil? Milleks siis veel koolimaja?

Teised on asunud äraootavale seisukohale. Jah, nende hulgas on pigem varanduse poolest vaesemad. Pole neil raha, et välismaal ringi reisida ja tohutuid varusid kokku osta. Pole neil ka muret ära jäänud ürituste pärast, millele piletid olid juba soodushinnaga soetatud. Ma ei räägi siinkohal eakatest ega põduratest. Nemad peavad toime tulema infoga, et just nende «sihtrühm» on viirusest enim ohustatud. Püsigu kodus. Aga seda teevad nad enamasti nagunii.

See on muidugi vaid üldistus. Paljud eakad on just nüüd aktiveerunud. Näiteks on praegu parim võimalus Tartus teha pea tühjade lõõtsbussidega pikki linnaekskursioone. Istekohti jagub, keegi ei hinga kuklasse.

Nii olen ka ise sõitnud küll Raadi kalmistule, küll Karlovasse, küll botaanikaaeda. Inspireerituna Enriko Talvistu raamatust «Tartu mustrid» uudistanud värske pilguga meie imelisel Kastani tänaval ja mitmes paigas mujal asuvate hõrkude puitmajade arhitektuuri. Pole trügimist, vaatemäng on imeline ja täiesti tasuta.

Ma pole kunagi talunud rahvamasse. Teatris ostan pileti kohale number üks, kinos püüan istuda nii, et mu kõrvale jääks paar vaba tooli, igasugu koolitused, tänuüritused jne tekitavad kohmetust, kuna ei oska/suuda kerget, mitte midagi sisaldavat vestlust arendada.

Ei meeldi mulle kaubanduskoplites ringi kappamine, see on väsitav ja ajaröövellik tegevus. Kõige vabamalt tunnen end metsarajal või mõne veekogu kaldal. Praegusel karantiiniajal on hakatud peretsi või ükshaaval rabaradasid ja metsamatku avastama. See on tore ja tunnen nende inimestega solidaarsust.

Kui tagasi tulla Väikevenna isoleerimisjutu juurde: siin on mitu märksõna – olude sunnil kodus püsiv laps (algul oli sarlakite kahtlus, mis osutus kuklipalavikuks), eakas koduabiline Hildur Sokk (kes peaks koroonaviiruse puhul oma kodus püsima ja seega töö kaotama), Väikevenna vanemad, kes viibivad lõbusõidulaevaga kruiisil (mis võiks muutuda kummituslaevaks, kui viirus oleks valla pääsenud).

Paljud eakad on just nüüd aktiveerunud. Näiteks on praegu parim võimalus Tartus teha pea tühjade lõõtsbussidega pikki linnaekskursioone. Istekohti jagub, keegi ei hinga kuklasse.

Aga mida tegi Väikevend? Ta luges raamatuid. Ta mõtles välja oma Karlssoni. Ta on nagu meie koolilapsed, kes tegelikult vist tunnevad kergendust, et ei pea iga päev kell kaheksa rivis olema nagu väiksed sõdurid.

Tuleb välja, et saab ka teisiti. Kuid kui selgub, et kooli kui institutsiooni polegi tarvis? Kõik õppetükid saab ära õpitud arvuti abil? Milleks siis veel koolimaja? Eks ikka sotsialiseerumiseks. Ka seda on vaja õppida. Ja see tasuta koolitoit, mida mõned õppurid üleolevalt põlgavad, kuid teiste jaoks on ehk päeva ainus korralik toidukord.

Nüüd, koroonaviiruse taustal hakkavad selguma mõnedki asjaolud, mida oleme pidanud ebaoluliseks.

Üks introverdi meelistegevusi on lugemine. Raamatuid ilmub palju. Liiga palju, et kõiki neid osta ja läbi lugeda. Vahest tasub hoopis vanu lemmikuid taas avastada? Näiteks mina sain elamuse John Stein­becki «Me tusameele talve» lugemisest. Praegu on ju karantiin ja kodus võiks lisaks Majasoku moodi koristamisele (miks mitte ka sanitaarremont ette võtta?) ka mõne raamatu läbi lugeda.

Seotud lood
03.04.2020 04.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto