Tokyo olümpiamängud on edasi lükatud. Jaapani peaminister Shinzō Abe sõnas pärast telefonivestlust Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidendi Thomas Bachiga, et edasilükkamine on parim viis tagada, et sportlased oleksid võistluste ajaks tippvormis, ning kindlustada pealtvaatajate ohutus. Ja olümpiatuli ootab seni Tokyos.
Et tegemist oleks olnud omamoodi peoga katku ajal, oli näha juba alates olümpiatule läitmisest 12. märtsil Kreekas. Itaalias oli selleks ajaks 12 000 nakatunut, mis kolm päeva hiljem kahekordistus. Tuli läideti Olympias pealtvaatajateta ja selle teekond läbi 31 Kreeka linna katkestati teisel päeval, sest rahvas ei suutnud üleskutsetest hoolimata jätta kogunemata, et tule teed jälgida.
See on esimene kord, kui mängud on edasi lükatud, kuid neid on varem kolmel korral ära jäetud, esmalt 1916. aastal Berliinis I maailmasõja tõttu. 1940. aasta Tokyo mängude korraldamine anti Hiina-Jaapani sõja pärast üle küll Helsingile, kuid need jäid lõpuks II maailmasõja puhkemise tõttu siiski ära. Teise maailmasõja tõttu jäid ära ka 1944. aasta olümpiamängud, mis pidid toimuma Londonis.
Viirus ei ole võrreldav sõjaga, mistõttu on mõistetav otsus mängud edasi lükata, mitte ära jätta. On ju tegemist ühise vaenlasega, samas kui maailmasõja ajal olid rahvad omavahel vaenujalal, mis haavas otseselt mängude ideaaliks olevat rahu ja koostöö vaimu. Loodetavasti on viiruse käik ka ennustatavam, aga kui ei ole, siis vähemalt näitab edasilükkamise otsus, et praegune kriis ei ole oma tõsiduselt võrreldav maailmasõjaga.
Mängude edasilükkamise otsus ei tulnud kergelt. Veel 22. märtsil leidis Thomas Bach, et nende ärajätmine või edasilükkamine ei oleks lahendus. Aga selleks ajaks oli viirus hoo sisse saanud ka Ameerika Ühendriikides ja Prantsusmaal, mistõttu ei olnud enam lihtsalt võimalik pandeemiat ignoreerida. Ka Rahvusvahelise Olümpiakomitee sees tekkis opositsioon, kust hakkas kostma signaale mängude edasilükkamisest veel enne eilset lõplikku otsust.
JUHTMÕTE
Aus mäng on olümpiaideaal ning mängude edasilükkamine tagab loodetavasti kõigile sportlastele võrdsed võimalused võistlusteks valmistuda, kartmata viirusega nakatuda.
Hea, et otsus lõpuks tuli, kuigi sportlaste seisukohalt on see pigem hilja kui õigel ajal. Muidugi on olümpiamängud ka suur äri, mistõttu võib mõneti mõista Thomas Bachi tõrksust – olümpiakomiteel saamata jäävad tulud on märkimisväärsed. Kuid nüüd, kus pandeemia on kogu maailma majandusele pidurit tõmmanud, oleks naiivne hellitada lootust ühe üritusega kahjudeta välja tulla. Tegemist ei ole tavalise hooajalise gripiga, vaid ülemaailmse vapustusega.
Kuid pole halba ilma heata, meie sportlastest annab edasilükkamise otsus kindlasti Magnus Kirdile rohkem aega taastuda õlavigastusest, samuti on arvatud, et edasilükkamine on kasulik meie noortele kümnevõistlejatele, kellele see annab võimaluse küpseda ja kogemusi omandada. Ja üldse loob see paremad võimalused treeninguteks, mis praeguses olukorras on keerulisem kui tavaliselt, eriti riikides, mis on haiguse tõttu kõige raskemini kannatanud.
Aus mäng on olümpiaideaal ning mängude edasilükkamine tagab loodetavasti kõigile sportlastele võrdsed võimalused võistlusteks valmistuda, kartmata viirusega nakatuda. Ja pealtvaatajatele lootuse elada nende sooritusele kaasa, ilma et peaks olema pealaest jalatallani riietatud isikukaitsevahenditesse.
