R, 2.12.2022

Houellebecq nagu Coca-Cola

Janar Ala
, ajakirjanik
Houellebecq nagu Coca-Cola
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Michel Houellebecq
Michel Houellebecq Foto: AFP/SCANPIX

Millegipärast polnud mul Michel Houellebecqi uue romaani ilmudes selle vastu erilist huvi, mõtlesin, et mida uut seal ikka olla saab, mida pole juba Houellebecqilt kuulnud või lugenud. Eesti keelde tõlgiti see umbes samal ajal kui inglise keelde, nii et töö oli kiire. Raamat võttis kohe koha sisse ka kohalikus raamatumüügi esikümnes ja püsis seal päris pikalt. Selline asi pole tõlkeilukirjanduse puhul kuigi tavaline. Ja eriti veel sellise autoriga, kelle loomingut võib pidada «päriskirjanduseks» või «tõsiseks kirjanduseks». Eestis on Houellebecqil lugeja­ olemas ja temaga saab minna kindla peale.

Aga huvi «Serotoniini» vastu aegamööda tekkis ja lugesin raamatu läbi, oli mingis mõttes seesama Houellebecq, aga pettuma ikka ei pidanud. Või ehk hoopis sellepärast ei pidanud. Tal on ikka seda stiili ja joont, mida paljudel teistel ei ole. Tema raamatute stiil kunstiajaloolistesse mõistetesse ümber panduna oleks popkunst või hüperrealism. Konkreetne, läbipaistev, halastamatu ja pisut keel põses.

Nagu kaubanduskeskusi­ ja lennujaamu ja muid selliseid anonüümseid transitiivseid tsoone on sotsioloogid nimetanud mittekohtadeks, võiks Houellebecqigi kohta niimoodi öelda. See on üks ja küllaltki levinud viis kirjeldada tänapäeva maailma ning kuna selles on fataalsust, on selles ka kergust. Houellebecq on kergelt loetav kirjanik. Ilmselt on küsimus maitses, aga kuidagi hindan Houellebecqi külma, ja nagu üks mu sõber märkis, vist ka kõrki joont. Äkki võib tema kohta siis öelda, nagu Andy Warhol ütles Coca-Cola kohta, et kõik on ühesugused ja kõik on head. «Serotoniin» on selle kõige juures vast impressionistlikum ja lüürilisem kui su järjekordne Houellebecq, selles on mingisugust õhkulahustuvalt lunastuslikku potentsiaali.

«Serotoniini» peategelane, endine põllumajandusministeeriumi ametnik Florent-Claude Labrouste (ta ütleb esimesel leheküljel oma nime tutvustusele kohe kommentaariks, et vihkab seda) on jõudnud ehthouellebecqilikku lõpp-punkti ja ta tahab ära kaduda. Tehti ja oldi, aga nüüd on kõik. Ta on hakanud tarvitama antidepressante, kaotanud seksuaalsuse ja sellega koos ka igasuguse huvi maailma ja kõige vastu, mida see veel endaga kaasa tuua võiks.

Märksõnad
Tagasi üles