N, 8.12.2022

Jüri Adams: altkäemaks ja pistis. Korruptsiooni lähiajalugu ja olevik

Jüri Adams
, endine Riigikogu ja Põhiseaduse Assamblee liige
Jüri Adams: altkäemaks ja pistis. Korruptsiooni lähiajalugu ja olevik
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Poliitik Jüri Adams. FOTO: MIHKEL MARIPUU/EESTI MEEDIA
Poliitik Jüri Adams. FOTO: MIHKEL MARIPUU/EESTI MEEDIA Foto: Mihkel Maripuu
  • Kuigi altkäemaksude aluseks on pakkujate-andjate suur surve, oleneb kõik ikkagi

Kõigepealt terminitest. Kui enamus õigusvaldkonna termineid on eesti keelde kas tõlgitud või laenatud, siis paistab, et siin on tegemist iidvana väljendiga ajast, kui maksmise normaalseks vormiks oli raha panemine vastuvõtja peo peale. Wiedemanni eesti-saksa sõnastikus (1869) on see kirjas nii: alt käe pistmine Bestechung.

Hiljem on pistis olnud enamasti altkäemaksu kirjanduslik sünonüüm. Kuid aastatel 2002 – 2013 toimus meil Eestis omamoodi eksperiment, kus karistusseadustikus eristati altkäemaksu ja pistist ning kummalegi olid kehtestatud erinevad karistavad paragrahvid. Paljude kriminaalõiguse juristide arvates oli vajalik vahet teha, kas see, mida ärostetavalt oodatakse, on ebaseaduslik (altkäemaksu puhul) või ei ole (pistise puhul). Tagantjärele paistab aga, et selline vahetegemine tegi kohtumõistmise ja karistamise hulga keerulisemaks.

Praegu kannavad kõik selle rühma süüteod taas ühte, altkäemaksu nime, kuigi eristatakse ühest küljest selle pakkujat, küsijat ja väljapressijat, teisest küljest aga andjat, vahendajat ja võtjat. Aga ärgem hetkekski unustagem, et advokaatide-kaitsjate leidlikkus altkäemaksu asjades on piiritu.

Kuid sellel meil kümmekond aastat kehtinud ja kohtupidamist raskemaks teinud pistise mõistel on ülisuur tähtsus poliitiliselt. Nimelt on NSV Liidu lagunemisel tekkinud uued riigid liikunud kahes risti vastupidises suunas. Osades neist, seal hulgas Balti riikides, on igat sorti altkäemaksude ja määrimiste hulk olnud taandumise teel. Aga paljudes teistes hoopis kasvanud. Kui tosinkond aastat tagasi käisin Aserbaidžaanis, siis räägiti seal, et inimestel tuleb ametnikele kõige eest maksta, nood aga omakorda maksavad osa raha edasi oma ülemustele. Ukrainas kinnitati mulle, et muidugi tuleb igale ametnikule poetada ümbrik, kasvõi ainult sellepärast, et asjad ei jääks lõputult venima. Venemaa ise paistis olevat justkui kuskil kahe äärmuse vahel.

Kuigi altkäemaksude aluseks on pakkujate-andjate suur surve, oleneb kõik ikkagi võtjatest. Laiemas plaanis sõltub kõik potentsiaalsete võtjate palkade suurusest. Kriitiline piir läheb sellest, kui palgast ei piisa oma pere normaalseks ülalpidamiseks. Kui kuskil on suudetud altkäemaksude võtmiste hulka vähendada, siis selle esimene ja kõige tähtsam abinõu on ikka olnud palkade tõstmine. Olen kuulnud, et Gruusias, mis oli nõukogude ajal altkäemaksude võtmise poolest kõige tuntum NSV Liidu osa, olevat Saakašvili presidendiks olemise ajal tõstetud autoliiklust kontrollivate ametnike palku ühe ropsuga kümme korda (väidetavalt vähendatud nende arvu ka kümme korda). Politseinike poolne trahvide-maksude kogumine maanteedel olevat siis kadunud üleöö. Tean tänapäeva Gruusiast üsna vähe, aga paistab, et sel maal on tehtud suur pööre eemale nõukamaade maksmis-kultuurist.

Aga meie Eestis? Niisugustel massilistel aladel nagu liiklusjärelvalve, juhieksamid ja tehnoülevaatused on meil aastakümnete jooksul olnud suur hulk altkäemaksupahandusi, aga paistab, et asjad on läinud järk-järgult ausamaks. Kuivõrd seda saab üldistada teistele elualadele, ei tea. Mitmelt Eestis asju ajanud välismaalaselt olen kuulnud väidet, et pistise (vastandina altkäemaksule, nagu eespool oli juttu) pakkumise vajadust pole nad tundnud. Aga sama pole nad kinnitanud altkäemaksu kohta (st. kui on vaja, et ametnik suuremal või vähemal määral rikuks mingit normi). Teisest küljest paistab, et sularahaga ümbrik kui altkäemaksu varasem põhivorm on taandunud ja selle asemele tulnud muud, raskemini tuvastatavad vormid. Näiteks mingid kingitused, soodustused, hinnaalandused, välisreisid jne.

Eesti ühiskonna üks silmapaistvamaid omadusi paistab seisnevat selles, et me oleme väga võimelised iseennast ja teisi petma, kui meil vaid on selleks soovi. Alates 1995. aastast on organisatsioon Transparency International hinnanud maailma riike ja järjestanud neid korruptsiooni tajumise indeksi järele (CPI – Corruption Perception Index). Eesti on nende tabelites olnud alates 1998. aastast ja mitte kunagi madalamal kui 34. kohal. Viimased kümmekond aastat on Eesti olnud endistest kommunistlikest maadest kõige kõrgemal (st. möödunud Sloveeniast), viimasel kahel aastal 18. kohal maailmas.

Liialdamisi võiks väita, et üldiselt on kehtinud pöördvõrdeline seos: neil aastatel, mil korruptsiooniteadlikkus on kasvanud ja on olnud silmapaistvaid korruptsioonipaljastusi ning riigivarguse ja altkäemaksuprotsesse, on Eesti koht nendes tabelites läinud üles. Miks see on nii olnud, ei ole ma kuulnud ega lugenud mingit mõistlikku põhjendust. Võimalik, et Transparency International’i hindamismeetodid ei anna Eesti puhul usaldusväärset tulemust. Kas antakse hindajatele tegelikkust ilustavaid andmeid? Või ei oska hindajad teha oma tööd piisava professionaalsusega? Kas on mingisugune juriidiline krutski, et suurte kohtuprotsesside toimumist ignoreeritakse seni, kuni paljude aastate pärast kohtuotsus riigikohtus lõpuks jõustub? Kuna eesti keelt niikuinii keegi ei oska ja seepärast ei suuda ka hinnata, mida eesti ühiskonnas arvatakse ja milliseid tundeid tuntakse, siis neid „tajusid“ hindajate teadvuses ei ole vist olemas. Ilmselt aitab moonutusele eriti kaasa see, et Eesti venekeelses osas toimuvat ignoreeritakse täielikult.

Minu isiklik hinnang on selline, et Eesti on üsna keskmine Kesk-Euroopa postkommunistlik maa, mis puudutab riigivargust, altkäemaksuvõtmist ja korruptsiooni. Kuid ka sellisena ei ole Eesti seest poolt vaadatuna sugugi ühetaoline.

Nüüd ei ole juba rida aastaid enam keerutatud integratsiooniplaati. Aga domineerivalt nõukogude päritolu vene elanikkonnaga alade (valdavalt Kirde- ja Põhja-Eesti venekeelsed linnad) ja Eesti muude osade poliitiline kultuur on eeskätt korruptsiooniga seotud valdkondades üsna erinev ja esimene sarnaneb rohkem Venemaa omale. Nende alade kohalik võim on olnud vähemalt formaalselt Keskerakonna kohalike organisatsioonide käes. Sisuliselt võib aga tegu olla ka sellega, et tegelikult on võim kohalike kriminaalide või korruptantide käes.

Veel mõned aastad tagasi oli kohalike vaatlejate ja ajakirjanduse valdav arvamus, et seal oli levinud korruptsiooni selliseid vorme, mis sarnanevad altkäemaksule. Et kohalikult omavalitsuselt ärilise litsentsi saamine eeldas mingit vastutasu. Et toetusrahade saamise puhul oli tavaline, et mingi osa rahast tuli andjale/otsustajale tagasi tasuda (ingl. k. kickback, vene k. откат). Et kohalikud ärimehed tegid regulaarselt ühisannetusi keskerakonna kohalikele organisatsioonidele. Toona oli Keskerakond vaieldamatult Eesti korruptsioonierakond number üks. Ei ole teada, et Edgar Savisaar ja tema meeskond oleks püüdnud neid praktikaid tõrjuda. Pigem mõjusid nad julgustavalt. Nüüd on Keskerakonnal uus esimees ja uus olukord. Ei oska öelda, kas ja mis on praeguseks muutunud.

Reformierakonna domineerimise aastatosina jooksul kujunesid meil välja uued, eurokorruptsiooni vormid. Kuigi neist ehk kõige vapustavam oli maailmarekordilik rahapesu läbi Eestis tegutsevate pankade, oleme rohkem tajunud kõikvõimalikke pettusi eurotoetuste jaotamise vallas. Kindlasti on olnud ka euroaltkäemaksud nagu annavad aimu AS Tallinna Sadama juhtkonnale esitatud süüdistused.

Ja, last but not least, poliitiline korruptsioon mitmes vormis, millest üks nähtavamaid on juba enesestmõistetavaks peetav erakondade riiklik (üle)rahastamine.

Mida võiksime oodata tulevikult? Kaks viimaste aastate suurt altkäemaksu protsessi, Edgar Savisaare ja Tallinna Sadama protsessid, sumbuvad vähehaaval. Tõenäoliselt ei tõuse neist mingit vähegi tõsist hoiatust. Tuleviku altkäemaksuvõtjad ja andjad teevad enda jaoks järelduse, et nad peavad lihtsalt tegutsema ettevaatlikumalt.

Siiski võiks positiivne tulemus seisneda selles, et selline „musta kassa“ vorm nagu Edgar Savisaare hoidis sularaha kasutamine erakonna tegevuseks, enam ehk ei kordu. Siin oli nagu aeg seisma jäänud: üheksakümnendate alguses olidki igal pool poliitilise tegevuse finantseerimiseks nõukogude asutuste mustad kassad.

Ei oska ette näha, et korruptsiooni teema tõuseks Eesti poliitikas päevakorda. Kumbki suurimatest erakondadest ei ole sellest huvitatud, pigem vastupidi. Ja seepärast on nad vaikival üksmeelel. EKRE eeskavasse need teemad samuti ei tõuse. EKRE mõned poliitikud on juba oma panuse andnud sellega, et tahtsid prokuratuurile päitsed pähe panna. Nõnda prokuratuuri kunagine tegutsemistahe väheneb veelgi.

Korruptsioonivastase võitlusega jääb justiitsministeeriumisse tegelema rida ametnikke. See tähendab tavalise eurotiksumise jätkumist. Eesti riigi toimimisele või Eesti ühiskonna moraalile sellel suurt tähendust pole.

Kuni palgad jätkavad tõusmist, jätkab vähenemist ka altkäemaksuvõtmine ametnike hierarhiate madalamatel tasanditel. Korruptsioonitaju väheneb ka seetõttu, et korruptsiooninähtused hakkavad üha enam ette tulema ühiskonna ja riigi kõrgematel tasanditel. Peamisteks patustajateks kujunevad ettevõtted, eeskätt rahvusvahelised.

Lõpetuseks oletan, et mõne aasta pärast teeb Eesti veel ühe tõusu korruptsioonitaju indeksi tabelis. Näiteks tõuseb kõrgemale Inglismaast.

Märksõnad
Tagasi üles