Sisukord
Kultuur
Postimees

Armastuslugu Tartu Vaimu lummuses

3 min lugemist
Matti Milius käis 12. juunil 2013 Tartu linnapea Urmas Kruuse kabinetis selgitamas, miks on vaja asutada tema kunstikogu alusel Miliuseum.   FOTO: Margus Ansu

Poeetilise dokumentaaljutustuse «Künkal. Kollektsionääri elu ja armastus» tagakaanel on tekst, mis sobib seda lugu sisse juhatama: «Elu on suhted. Suhetest õpime, kasvame, muutume, küpseme. Armastus on universaalne, armastuslood seevastu aja ja koha näoga.»

Imbi Paju (vasakult) ja Renna Ali raamatu «Künkal» esitlusel 29. jaanuaril Tampere maja keldris. FOTO: Raimu Hanson

Jutustuse autor Renna Aret­ha Ali (1961) on lisanud tagakaanele, et Matti Milius (1945–2015) oli tuntud tartlane, kunstikoguja ja kultuurikorraldaja ning et autor ise on eesti filoloog, luuletaja, meedik ja ema. «Aretha ja Matti elasid avatud suhtes 35 aastat,» jätkab autor. «Autor alustas raamatu kirjutamist aastal 2013 kokkuleppel Mattiga ja lõpetas pärast Matti surma. Matti ootas seda raamatut.»

Teos meenutab mulle 2018. aastal esilinastunud, palju auhindu võitnud Paweł Pawlikowski mustvalget filmi «Külm sõda». Nagu see filmgi, esindab ka jutustus «Künkal. Kollektsionääri elu ja armastus» tugevat ajastu konteksti. See lisab kõigele, mida kaks armastajat, Renna ja Matti, teevad, ajamõõtme, kus igal vabal otsingul ja sõltumatul teol on võimas tähenduskiht.

Teos jookseb filmilinal nähtuga sarnaselt läbi poole sajandi, asetades esikohale armastuse ja kõik sellega kaasneva. Jutustus algab allegoorilise looga sõjajärgsest okupeeritud Eestist, kuhu Matti Milius 1945. aastal sündis ja kus järgmistel aastatel, juba täiskasvanuna kujuneb temast kunstikoguja, happeningi kunstnik ning pool anonüümsest luuleduost Matti Moguči ja Matti Moguchi.

Teos kultuuriloost

See teos on mikrotasandi kultuuri ajaloost, mis on hääbumas nüüd lihtlabaste nõukogude nostalgiafestivalide ja primitiivsete telesarjade pakutavasse unustusepsühholoogiasse.

Renna Aretha Ali kirjutab: «Moguči luule oli 80ndail ja ka 90ndail indikaator: kes sellest aru sai, sellele ei olnud okupatsioonivõimud veel 1:0 ära teinud. See oli äraspidise ühiskonna äraspidine isamaaluule. Julge ja vaimukas väljaütlemine oli kontrolliühiskonna surutises tervendav. Raviv anekdoot. Eeldas ikka teatud intelligentsitaset, et Mogučit õiges kontekstis lugeda ja mõista.» (Lk 45.)

Autor kirjeldab Matti Miliuse sünni aega punase udu metafooriga. See oli läbipaistmatu aeg, mida Vikatimees koos Udumaa punaeliidiga valvas, inimesed tõmbusid endasse ja hakkasid tegelema kunsti ja kirjandusega, mis pakkus lohutust ja selgust. Ehkki kirjandust valvas Glavlit (tsensuuri- ja riigisaladuse kaitse amet – toim), «kes ei jaksanud parimagi tahtmise juures süveneda konglomeraatriigi liikmesrahvuste omakultuurilistesse nüanssidesse.» (Lk 5)

Matti Milius hakkas lapsena hilja rääkima, aga kui seda tegi, siis mõnuga. Esimene küsimus emale oli: «Kus see vana hea eesti aeg on?» Tähelepanelik poiss oli vanavanemaid kuulnud sellisest rääkivat. Mille peale vanemad ehmusid ja ütlesid, et sellist asja polegi. Siis läks laps vanaema voodi alla järele mõtlema, tuli varsti tagasi ja teatas: «Selle peab taastama.» (Lk 7)

Matti ja Aretha lugu tuletab meelde ja peegeldab aega, mis oli keeruline ja kus muutus keeruliseks ka armuelu, teise inimesega seotud olemine laiemas tähenduses. Isegi oma surivoodil ütleb Matti Arethale: «Ära usalda inimesi.» (Lk 100)

Matti ja Aretha lugu

Nad elavad okupatsioonisüsteemi poolt vigastatud maailmas, kus kolmandaks osaliseks on KGB, keda võib tänapäeval võrrelda kooli- või töökohakiusajatega. KGB käes olid humanismilt kaaperdatud tööriistad, nagu näiteks psühhiaatria ja vastupidisteks reegliteks pööratud 10 käsku, ning vangla, isegi surmanuhtlus. Oli püüe normaliseerida ligimese reetmist.

Nõukogude psühhiaatria «viljastavates tingimustes» diagnoositakse 18-aastasel Miliusel 1963. aastal debilitas mentis ehk debiilsus ning 1971. aastal lisab Nõukogude Eesti peapsühhiaater professor Jüri Saarma teisegi diagnoosi – primitiivne isiksus (lk 10). Kuigi see kurvastab noormeest, jätkub tal tarkust võtta asja rahulikult, kuna see vabastab ta vastutusest ja temast saab sõltumatu kultuuriprojekt, performance, mis muudab kogu kontrolliva, paranoidse ja klaustrofoobse süsteemi naeruväärseks.

Matti ja Aretha lugu tuletab meelde ja peegeldab aega, mis oli keeruline ja kus muutus keeruliseks ka armuelu.

Hiljem hüüdnimeks Tartu Vaim saanud Milius pühendab end eksliibriste kogumisele, kunstile, tipib oma kirjutusmasinal ümber käsikirju, tegeleb agaralt põrandaaluse kirjandusega, kirjandusalmanahhide koostamise, paljundamise ja levitamisega. Hoolimata n-ö psühhiaatrilistest diagnoosidest lõpetab ta Tartus töölisnoorte keskkooli ja 1969. aastal Viljandi kultuurharidustöö kooli raamatukogunduse erialal.

Kui Renna tuleb Ida-Virumaalt Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima, kohtub ta kohvikus Tartu, mida rahvasuus kutsuti Werneriks, magusalt kirsitubaka järele lõhnava, kõva häälega naerva Miliusega, kes on temast 16 aastat vanem. Temaga sügavam tutvumine viib Renna underground-maailma kafkalikku labürinti. See on ainulaadne elukogemus eetika, moraali ja traditsioonide piiril, eksisteerimise nimel, loomingulises, passiivses vastupanus, kires ja armastuses.

Need kaks ei abiellu kunagi, kuigi käivad laulatuse aja kokkuleppimiseks vaimulik Vello Salo jutul. Nad ei saa ühiseid lapsi, aga nende armastus sellisena, nagu see on, on järjepidev ja väärib dramatiseeringut. Katkend viimsest vestlusest: «See oli meie tee, mul oli aeg minna, avalda mälestusteraamat meist.» (Lk 100)

RAAMAT

Renna Ali, «Künkal». FOTO: Repro
  • Renna Aretha Ali,
  • «Künkal. Kollektsionääri elu ja armastus»,
  • poeetiline dokumentaaljutustus
  • Välja andnud Miliuseum ry,
  • Lahti-Tallinn, 2019,
  • 112 lk.
Seotud lood
28.03.2020 31.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto