R, 9.12.2022

Kristjan Järvan: laen on surnud, elagu laen

Kristjan Järvan
, ettevõtja
Kristjan Järvan: laen on surnud, elagu laen
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 8
Kristjan Järvan.
Kristjan Järvan. Foto: Tairo Lutter

Valitsusel on tekkinud plaan võtta miljard eurot laenu. Kas see on mõistlik samm ja ega miljard järsku liiga vähe ole? Laenamisotsuse langetamiseks vaadeldakse klassikaliselt kahte näitajat: mis on laenu intress ja mis projekti selle eest rahastada saab. Ettevõtja Kristjan Järvani artikkel järgib sarnast metodoloogiat, et avada, miks antud loogika ei kehti tema hinnangul enam ei kriisis ega ka tavaolukorras.

3 MÕTET

  • Laen on praegu jätkuvalt madala intressiga ja jääb pikaks ajaks odavaks – seda eriti Eestile, kellel varasem laen sama hästi kui puudub.
  • Laenuvõtmine on mõistlik samal põhjusel, miks II sammas ei tööta: Eesti majandus kasvab II samba investeeringutest ja laenuintressidest vähemalt 10–15 aasta perspektiivis kiiremini.
  • Kui riik ei suuda leida piisava sotsiaalse tootlusega projekte, siis rahvas valib valitsuse, kes lubab makse langetada, sest nemad oleksid oma rahale paremad peremehed – II sambaga täpselt see juhtuski.

Sattusin vaatama eelmise aasta lõpu Euroopa Keskpanga biennaali, kus tegi ettekande Olivier Blanchard, kes on maailma 12 enim tsiteeritud elava majandusteadlase seas – töötanud seitse aastat IMFi peaökonomistina ja ühtlasi MITi emeriitprofessor. Sellest ettekandest pärinevad mitmed põhimõtted, millele paljuski toetun ka siin: 1) laenuintressid on madalad ja jäävad madalaks pikemaks ajaks; 2) majanduskasv ületab intresse veel pikka aega; 3) laenude tagasimaksmine pigem pärsiks riikide majandust – laenuraha tulemusena on tulevikus majanduskasv suurem ja võlakoorem väiksem; 4) ELi eelarve reeglid on liiga jäigad ning paljud riigid eiravad neid; 5) ELi fiskaalpoliitika reeglite peamine eesmärk on hoida ära seda, et mõni riik läheb pankrotti ja tekitab teistele riikidele sellega probleeme – kui see stsenaarium on mõistlikult välistatud, peaksid riigid oma fiskaalotsustes vabad olema; 6) väikese tootlusega investeerimise asemel võivad suure sotsiaalse tootlusega kulutused olla majandusele mõistlikumad.

Üldiselt ei ole seni laenuvõtmist teoreetiliselt välistatud, näiteks peab ka Eesti Panga president praeguses kriisiolukorras laenamist mõistlikuks. Samas on nõustumine alati seotud klausliga, et peab olema käegakatsutav ja mõõdetav eesmärk, mida laenu eest tehakse. Ka sellel probleemil peatus Blanchard oma ettekandes; nimelt on paljudel riikide kulutustel sotsiaalne tootlus ehk kaasnev positiivne mõju ülejäänud sotsiaalsfäärile, mida on enamasti väga raske mõõta. Näiteks riiklike töökohtade tekitamine vähendab tööpuudust, mis omakorda vähendab kuritegevust ning seega ka kuritegevusega seotud kahju. Kuna arvutuslik keerukus teeb nende kulutuste õigustamise raskeks, kulutavad riigid neile enamasti liiga vähe, rääkimata laenu võtmisest nende finantseerimiseks, mille peale populistiks tembeldamine on kindel. Jääb mulje, et ainult järsk muutus majandusstruktuuris, näiteks turismiäri seiskumine, on piisavalt märgatav ning justkui tõsine, et hakata olukorda lahendama arvutusi tegemata.

Kõnealuse probleemiga olen kokku põrganud varemgi. Oma esimeses Postimehe artiklis 2018. aasta alguses näitasin, et lapsed ei ole ainult kulu, vaid mastaapne tulu riigile. Mäletan, kuidas toonaste oponentide peamine väide oli, et arvutus ei ole relevantne, sest raha eest ei saa lapsi osta. Nüüd on hea märkida, et lasterohke pere toetus on suurendanud kolmandate ja järgmiste laste sündimust 26 protsenti. Samasugune olukord oli artikliga Postimehes sama aasta sügisest, mis rääkis sellest, et II sambasse raha panemine pidurdab oluliselt Eesti majandust – kuna sama majandust ilma II sambata pole keegi näinud, võeti II sambasse minevat raha maast leituna.

Laenu võtta on mõistlik samal põhjusel, miks II sammas ei tööta: Eesti majandus kasvab II samba investeeringutest ja laenuintressidest vähemalt 10–15 aasta perspektiivis kiiremini. Kui II samba puhul tähendas see, et me võtame raha hästi kasvavast majandusest ja paneme halvasti kasvavasse fondi, siis laenu puhul võtame madala või lausa olematu intressiga laenu, et investeerida seda suure kasvuga majandusse.

Kas sellisel juhul on mõistlik lõputult laenu võtta? Kindlasti mitte, sest uut laenuraha on pidevalt raskem senisega võrreldes sama efektiivsusega paigutada ja sama madala intressiga saada. Minu hinnangul oleme sellest punktist siiski väga kaugel – vähemalt seni, kuni Eesti võlakoormus jääb märkimisväärselt alla Euroopa keskmisele ning samal ajal Eesti majanduskasv ületab tuntavalt Euroopa keskmist, on Eestil mõistlik laenuraha oma majandusse kaasata.

Ma ei hakka siin süvitsi kirjeldama, mida laenuraha eest saaks – eks häid projekte oleks ju tohutult, alates peretoetuste suurendamisest, et Eestis ka tulevikus elu õitseks, kuni asulatesse päikesepaneelide paigaldamiseni, et tagada kindlam varustatus elektriga. Küll aga tuleb rääkida sellest, miks peaks neid investeerimisprojekte tegema erasektori asemel riik ja kuidas projekte valida. Suur osa selliste projektide tulust kanduks kogu Eesti ühiskonnale ega kuuluks ainult sellele ühele erainvestorile, mille tõttu ei saaks tema panus vääriliselt tasutud ega seega projekt piisavalt rahastust. Me kõik ju võidame sellest, et Eestis on ka 40 aasta pärast piisavalt töötajaid või mõne suurema tormi korral ei jää osa külasid nädalateks elektrita.

Projektide valikul on mõistlik usaldada demokraatia majanduslikke aluseid – kui ühel isikul on väga raske arvutada ja arvata, kas ühiskonnale oleks parem suunata miljon eurot politseinike või õpetajate palgatõusuks, siis ühiskonna keskmine arvamus järgib suurte arvude loogikat ning on keskmisena täpne. Järelikult on pikas perspektiivis kõigil riiklikel projektidel võrdne sotsiaalne tootlus – demokraatia lihtsalt vaidleb igale projektile välja õiglase rahastuse. Kui riik ei suuda leida piisava sotsiaalse tootlusega projekte, siis rahvas valib valitsuse, kes lubab makse langetada, sest nemad oleksid oma rahale paremad peremehed – II sambaga täpselt see juhtuski.

Me kõik ju võidame sellest, et Eestis on ka 40 aasta pärast piisavalt töötajaid või mõne suurema tormi korral ei jää osa külasid nädalateks elektrita.

Enne teema kokkuvõtet peatun veel korra paaril küsimusel. Esiteks on probleemiks ELi keerulised fiskaalreeglid: laenu võib võtta ainult investeeringuks ning jooksvaid kulutusi rahastada ei tohi. Samas on seal väga palju halli ala, mida Blanchard ka esile tõi: näiteks kas õpetajate palgatõus on investeering või kulu? Meile veelgi tähtsam: kas peretoetuste suurendamine ja sündimuse nähtav kasv on kulu või investeering? Ka praeguse kriisi jaoks loodud laenuprogrammil on keerukad reeglid, mille efektiivsuse asjus võib jääda eri arvamusele. Siinkohal toob vähemalt ajutise lahenduse Euroopa Komisjoni teade, et riigi kulutuste piirangud peatatakse, leevendamaks pandeemia mõju riikide majandusele.

Teine küsimus on oponentide seisukoht, et II samba raha rahvale jätmine ja laenu Eesti majandusse suunamine ei ole majanduse kasvatamiseks efektiivne, sest Eesti majandus on nii avatud ja põhimõtteliselt suureneks ainult import ehk me toidaksime oma rahaga teisi riike. Selle väite saab ümber lükata, kui vaadata, kust majanduskasv tekib. Eestis elavad töötajad ja ettevõtjad paigutavad oma raha ja aega, mis on samuti konventeeritav rahaks. Seega on raha tootlus rahva käes keskmiselt võrdne majanduskasvuga – teistele riikidele osaks saav positiivne kõrvalmõju on preemia selle eest, mitte ei tule selle arvelt. Seda mõtet võib ka ümber pöörata: kui Eestis poleks ühtegi ettevõtjat ega palgatöötajat, oleks Eesti SKT teiste riikide majanduse kõrvalmõjust olenemata null, järelikult kuulub vastutus ja tunnustus Eesti SKT eest ainult siinsetele töötajatele ja ettevõtjatele.

Põhimõte «Võlg on võõra oma» on olnud Eesti eelarvepoliitika alustala – sisuliselt on see sama, kui kehtestada absoluutselt igal teel piirkiiruseks 30 km/h, sest turvalisus on meile oluline. Paraku hakkab see aina enam piirama meie suutlikkust kaugele jõuda. Seekord kerkis laenuvõtmine päevakorda kriisi tõttu, kuid tõenäoliselt on tegemist sissejuhatusega pikemaajalisse rahanduspoliitika muutusesse: laenu on alati mõistlik võtta, kui intress jääb alla pikaajalisele majanduskasvule.

Märksõnad
Tagasi üles