Herman Kelomees: kartulikoored 2020

Herman Kelomees FOTO: Mihkel Maripuu

Mina ja minust nooremad ilmselt ei adu, mis meid ees ootab. Ilmselt ei mõista me veel päriselt ka seda, mis jääb tahapoole. Õigustatult võib küsida, kas 2017. aastal alanud ja tänavu 2. veebruaril lõppenud Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamine võis olla lõppakord Eesti kuldajale, mil eelmisest kriisist oli taastutud ning uut, eriti veel nii põhjalikult laastavat, polnud näha.

Omal ajal olime valmis kartulikoori sööma, kui saaks ainult vabaduses elada. Vähemalt on väidetud, et kusagil olevat nii väidetud. Kuigi pole tänaseni selge, kellele see mõte kuulub, on see tänaseni saatnud kirjeldusi Eesti iseseisvuse taastamise ajast. Mina olin sel ajal väike laps ega oska kahte kriisi võrrelda, eriti kuna praegune alles algab.

Kriisi tõsiduse tajumine saab olema põlvkonniti erinev, sest erinev on ka varasem kriisikogemus. Küllap hakkavad erinevused elukogemuste pagasis vanemate ja nooremate vahel pingeid tekitama. Juba aastaid enne kriisi on põlvkondade omavaheline ärapanemine hoogustunud. See on iseloomulik ühiskonnale, kus igaühel on otseühendus avaliku arvamusplatsiga, kuhu võib ka oma impulsiivse uitmõtte sekundite jooksul kõigile teatavaks teha.

Õigustatult võib küsida, kas 2017. aastal alanud ja tänavu 2. veebruaril lõppenud Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamine võis olla lõppakord Eesti kuldajale.

17

«Lumehelbeke» on üks eelmise kümnendi enim kasutatud sõimusõnu, edasiarendus igipõlisest kriitikast laste ja noorte aadressil stiilis «meie omal ajal küll...». Väljendil «OK boomer» head eestikeelset vastet vist veel pole, aga selle eesmärk on öelda sisuliselt «ole vait» noore hinnangul (tänapäeva) asjadest mitte aru saavatele vanema põlvkonna esindajatele (USA puhul 1946.–1964. aasta beebibuumi ajal sündinutele, sealt ka väljend).

Mina veel napilt mäletan linnaruumis domineerivaid auklikke tänavaid, lagunevaid maju, hundikarjadena liikuvaid kriminaalse tegevuse harrastajaid ja palju muud ajast, mil ühiskonnapilt oli mustvalge, mitte värviline. Eelmised põlvkonnad olid nõus sööma kartulikoori, sest see olevat olnud vabaduse hind. Mida sügavamale peaksime kriisis langema, seda tähtsamaks muutub mitte ainult idee, mille nimel kannatamine asja väärt oleks, vaid seegi, et idee suhtes valitseks põlvkondadeülene kokkulepe.

30.03.2020 01.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto