R, 9.12.2022
Postimehe eksklusiiv ⟩ Armand Duplantis – tagahoovist sirgunud tiibadeta lennumasin
Armand Duplantis viitamas näpuga ema suunas pärast toonase maailmarekordi 6.17 ületamist. Praeguseks on rootslane tippmargi viinud sentimeetri jagu kõrgemale. Foto: AFP/SCANPIX
Karl Juhkami
, reporter
Armand Duplantis – tagahoovist sirgunud tiibadeta lennumasin
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
  • Rootslase eesmärgiks on alati olnud saada kõigi aegade parimaks teivashüppajaks
  • Et muutuda ideaalseks teivashüppajaks, tahaks ta Sam Kendricki ülakeha võimsust
  • See, kas temast saab järgmine Usain Bolt, ei sõltu rootslase sõnul temast endast
  • Võimalusel käib ta ka sõpradega koos pidutsemas, kuid mõistagi mõistuse piires

Armand Duplantis ei õppinud küll enne kõndimist hüppama, kuid teivast on ta käes hoidnud nii kaua, kui mäletab. «Esimene kord pole mul mõistagi meeles, kuid olen sellega tegelenud tõesti kogu oma elu,» sõnab sporditalent, kes püstitas tänavu kevadel 6.18ga maailmarekordi.

Ja see polnud tegelikult mingi üllatus. USAs elav rootslane ületas teibaga kaks meetrit, enne kui sai kätte aabitsa, ning algkooli lõpuks oli ta oma tipptulemuse juba peaaegu kahekordselt ületanud. Täiskasvanud kaelkirjakust (4.20) lendas noormees üle 13-aastaselt ning enne täisealiseks saamist jõudis silmad ette teha näiteks Erki Noolele, kelle teivashüppe tippmark on 5.60.

Ehk kui enamiku laste puhul ütleksime «oi, kui palju sa oled kasvanud», siis Duplantise puhul olnuks kohasem «oi, kui palju sa oled hüpanud».

6.17 on praeguseks juba ajalugu. Tänasel päeval on maailmarekord sentimeetri jagu kõrgemal.
6.17 on praeguseks juba ajalugu. Tänasel päeval on maailmarekord sentimeetri jagu kõrgemal. Foto: Oleksiewicz/PressFocus/SIPA/Scanpix

Rootslane ei salga, et sirgudes olid talle loodud ideaalilähedased tingimused oma (ja ka vanemate) meelisalaga tegelemiseks. «Mul olid olemas kõik vahendid: tagahoovis oli eraldi hüppematt ning mul oli nii palju teibaid, kui hing ihaldas. Mul oli olemas kõik vajalik, et olla edukas, lihtsalt küsimus oli, kas ma ka ise seda kõike tahan,» sõnab praegugi koroonaviiruse tõttu koduaias treeniv Duplantis.

Maailmarekord üllatas ennastki

Praeguseks teame, et see vastus oli jaatav. «Ma ei tahtnud saada mitte maailma parimaks teivashüppajaks, vaid olla kõigi aegade parim teivashüppaja,» teatab ta enesekindlalt, ent tunnistab: kui keegi öelnuks talle viis aastat tagasi, et 20-aastaselt kuulub maailmarekord juba tema nimele, saatnuks ta tolle inimese kukele.

«Ma ei tahtnud saada mitte maailma parimaks teivashüppajaks, vaid olla kõigi aegade parim teivashüppaja.»

Teivashüppe maailmarekordiomanik Armand Duplantis. 

«Maailmarekord oli midagi, millest unistasin pikalt. See tundub siiani veidi sürreaalne, kuid hakkan sellega juba vaikselt harjuma,» lausub Duplantis, keda tuntakse kergejõustikuringkondades rohkem Mondo nime all.

Kui uurida, kas ta ka kunagi kõhkles, et tippu jõuab, raputab ta pärast paarisekundilist pausi pead. «Tagasilööke on tee peal ikka tulnud, kuid ei midagi sellist, mis mind päriselt pikali oleks löönud,» sõnab teist põlve teivashüppaja.

Just geenid on lisaks suurepärastele tingimustele Duplantise võimsatele tulemustele tublisti kaasa aidanud. Tema isa Gregi tippmark on 5.80 ning mitmevõistlejast ema Helena ei nakatunud kargamispisikuga ainult seetõttu, et naised hakkasid ametlikult teivast hüppama alles 1994. aastal.

Rootslane leiab, et tema keha on teivashüppe jaoks võrdlemisi hästi ehitatud, ent kui midagi veel enamat soovida, siis ta tahaks olla jõulisem. «Kui kujutaksin vaimusilmas ette ideaalset teivashüppajat, siis ilmselt valiksin enda kiiruse ja [kahekordse maailmameistri] Sam Kendricksi ülakeha võimsuse,» vastab Duplantis.

Kaks aastat tagasi krooniti Armand Duplantis 6.05ga Euroopa meistriks. Kus on aga tema teivashüppe lagi, seda rootslane öelda ei oska: «Elame ja näeme.»
Kaks aastat tagasi krooniti Armand Duplantis 6.05ga Euroopa meistriks. Kus on aga tema teivashüppe lagi, seda rootslane öelda ei oska: «Elame ja näeme.» Foto: AP/Scanpix

Neist kahest – rammust ja kiirusest – peab ta tähtsamaks viimast. «Kui sihtida maailmarekordit, siis on kiirus tähtsam. Ka oma hüpetel keskendun peamiselt just sellele,» jätkab rootslane, kes oma treeningumetoodikat siiski üks ühele kellelegi üle ei kannaks.

Põhjus lihtne: inimesed on erinevad. «Keegi ei hüppa teisega täpselt samamoodi. Teivashüppes võib valida erinevaid radu, et jõuda samasse kohta. Kindlasti on nüansse, mida inimesed saavad minu pealt õppida, kuid ma ei käsiks kellelgi ennast kopeerida,» sõnab Duplantis.

Ei näe ennast Boltina

Sama sõna – «koopia» – kasutatakse palju ka Duplantise enda puhul, kuid veidi teises kontekstis. Nimelt räägitakse rootslasest kui kergejõustiku järgmisest lipukandjast. Järgmisest Usain Boltist. Kuid seda teivashüppe maailmarekordimees pole.

«Minust ei saa kunagi Usain Bolti, sest ma lihtsalt pole Usain Bolt,» kordab ta niigi ilmselget. «Saan aru, et inimesed tahavad, et ma oleksin kergejõustiku kaanenägu. Mõistagi tahan ma oma meelisala reklaamida ja teen seda nii hästi, kui oskan, kuid ma ei saa ikkagi lubada, et minust saab kergejõustikumaailma suurim staar. Sest see pole niimoodi mõõdetav.»

«Minust ei saa kunagi Usain Bolti, sest ma lihtsalt pole Usain Bolt.»

Armand Duplantis keeldub andma lubadusi, mille täitmine ei sõltu temast.

Ta toob lihtsa näite: «Kui ütleksin, et ületan ühel päeval 6.20, siis see on midagi, mida saan öelda. Sest ma kas teen seda või mitte. See sõltub minust. Kergejõustiku kaanenäoks olemine aga nii väga mitte…

Jah, selle juures mängib rolli minu edukus ja populaarsus, see, kuidas ma fännidega läbi saan ning kui suhtlemisaldis ma olen, kuid lõppude lõpuks saan lubada ainult seda, mis on minu võimuses,» lõpetab 20-aastane noormees mõttekäigu.

Ent seda, et vähemalt isikuomaduste poolest sobiks ta kergejõustiku kaanenäoks peaaegu ideaalselt, mõistab ka tema ise. «Mul pole tähelepanu vastu mitte midagi. Nagu ennegi ütlesin, olen alati tahtnud olla kõigi aegade parim teivashüppaja ja annan endale aru, et sellega käivad kaasas ka rambivalgus, ootused jne,» lausub Duplantis, kes ongi ennast terve elu ainult sportlasena ette kujutanud.

Kui valik poleks mingil imekombel langenud teivashüppele, säraks ta ilmselt pesapalli- või jalgpalliväljakutel. «Sport oli mu esimene, teine ja kolmas valik. Kui sa oled atleet, siis oledki atleet,» põhjendab ta.

Armand Duplantis (20)

  • Isiklik rekord sisetingimustes 6.18 m, ühtlasi ka maailmarekord.
  • Isiklik rekord välitingimustes 6.05 m, maailma tippmark (6.14) kuulub Sergei Bubkale.
  • MM-hõbe (2019)
  • EM-kuld (2018)
  • Tema nimel on ka 7–12-aastaste ja 17–19-aastaste vanuseklassi tippmargid.

Kuigi oma 20 eluaastast 17 on rootslane pühendanud spordile, ei tähenda see, et ta poleks noorust nautinud. Õigemini: ta naudib seda siiamaani. «Üritan elada võrdlemisi normaalset elu,» sõnab Duplantis. «Kui mu sõbrad lähevad välja pidutsema, siis püüan võimalusel nendega ikkagi kaasa minna. Jah, ma ei hakka seal hullu panema, sest suure tõenäosusega pean juba järgmisel hommikul trenni vihtuma või lihashooldusega tegelema. Aga üldiselt leian, et suudan sportlase ja tavainimese elu päris hästi omavahel tasakaalus hoida.»

Elu jäädvustatakse filmilindile

Viimased kolm aastat on filmirežissöör Brennan Robideux jäädvustanud kaameraga suurema osa Armand Duplantise elust. Esialgse plaani järgi pidanuks linateos «Born to Fly» («sündinud lendama» – K. J.) kulmineeruma Tokyo OMiga ning jõudma publiku ette tänavu hilissügisel.

Kui tiitlivõistlused lükati koroonaviiruse tõttu järgmisesse aastanumbrisse, siis filmiga, vähemalt esiti, seda ohtu pole. «Plaan on sellega ikkagi tänavu lagedale tulla. Robideaux on kogenud tegija, kes teab, et sellistel filmidel pole võimalik süžeed ette kirjutada. Juhtub, mis juhtub. Ka Tokyo edasilükkamine lisab loole midagi juurde,» sõnab Duplantis, kuid lisab, et päris kivisse raiutud selline asjade käik siiski pole, sest võrrandis jagub tundmatuid.

Küll pakub kergejõustikufännidele huvi küsimus, kas kinoekraanil näidatakse Duplantist pigem sportlase või inimesena. «Kindlasti on seal väga palju isiklikku. Kaadrid, mille pärast tunnen natukene piinlikust, kuid mida on teistel lõbus näha. Aga 50-aastaselt on ka ilmselt minul tore sellele naerdes tagasi vaadata,» arvab rootslane.

Märksõnad
Tagasi üles