arvustus ⟩ «Surmasuust pääsenud» lugusid varjutab saatejuhi autoritaarne tänitamine

Scoutspataljoni võitleja Tarmo Lepiku lugu oli inimlik, põnev ja ometi ka positiivne. FOTO: Kaader Saatest FOTO: Kaader saatest

Urmas Eero Liivi uus doksari «Surmasuust pääsenud» lubab meile jutustada erilisi lugusid tavalistest eestlastest, kes on eluohtlikest olukordadest terve nahaga välja tulnud. Kahjuks jääb saadet varjutama üsna pealetükkiva saatejuhi õpetamine ja targutamine.

Ma olen suur dokumentaalide ja kurioosumite fänn, mis tähendab, et neelan igasuguseid krimisaateid, doksarju jmt ilmselt rohkem kui elutervemate huvidega inimene. Seetõttu olin valmis, et uus kodumaine saade mulle just ülemäära närvikõdi ei paku (ja etteruttavalt võin öelda, et nii oligi).

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Surmasuust...» ise algas üsna eemaletõukavalt. Looja Liiv astus üles ka saatejuhi rollis, kuid tema stiil suunata vaataja oma teost teatud viisil tarbima oli minu jaoks ääretult eemaletõukav. Mulle ei meeldi, kui televiisor käsib mul midagi teha või millessegi kuidagi suhtuda – ma tahan ise kujundada oma arvamuse, ma tahan võtta loo endasse puhta lehena, lasta lool ja inimesel, kellest saade on, end mõjutada. See jättis pealegi üsna ebakindla mulje – justkui poleks saate looja kindel meie intellektitasemes ning et kas me ikka saame tema loodust «õigesti» aru. Samas on dokumentaal siiski ju üks kunsti vorme ning kunst on subjektiivne, selle tarbimise kogemus ei saagi olla muud kui subjektiivne. Ning saatejuhi-autori käskiv stiil läheneda «Surmasuust pääsenud» saatele just sel viisil, nagu Urmas E. Liivi nägemus ette näeb, oli ebameeldiv.

Ka pühendati liiga palju aega saate alguses tehniliste üksikasjade kirjeldamisele. Kas mul on vaja teada, et sa ei «käskinud neil selle saate tarbeks mingeid taaslavastusi teha»? Ma ju hakkan su saadet vaatama, küllap ma saan ise teada. Kas sa ikka pead mulle ütlema, et sa tahad panna loo keskmesse inimese? Iga hea ajakirjanduslik projekt teeb seda, sa ei pea seda eraldi üle ütlema! Hiljem, kui sain aru, et ühes saates ongi ühe inimese lugu ja see on venitatud tunnipikkuseks, hakkasin kahtlustama, et pikk ja sõnarohke sissejuhatus – nagu ka pikad kordamised reklaamipauside ees ja järel jms sisutäide – oli sisse lükitud põhjusega, et muidu ei oleks lugu tundi aega täis kandnud.

31.03.2020 02.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto