Maailma Terviseorganisatsiooni WHO tööst pandeemia ohjeldamisel kirjutab Marge Reinap, WHO esinduse juhi kohusetäitja Eestis.
Kaks kuud on möödas 30. jaanuarist, kui Maailma Terviseorganisatsiooni WHO peadirektor dr Tedros Adhanom Ghebreyesus andis WHO erikomitee otsusele tuginedes kõige kõrgema hädaolukorra – rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukorra hoiatuse.
Hädaolukorra väljakuulutamise kolm põhitingimust olid täidetud: 1) tegemist on erakorralise haiguspuhanguga, mis 2) võib levida teistesse riikidesse ja nende elanikkonda ohustada ning 3) millele reageerimine võib vajada rahvusvahelist koordineerimist.
Rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukord tähendab tihedat koordineerimist ja koostööd ning suuremat ülemaailmset solidaarsust. Hädaolukord käivitab mitmeid protsesse nii rahvusvahelisel tasandil kui ka riikides: kaasatakse eksperte ja rahvusvahelise abi võrgustikke, et viirusepuhangut maailmas tõkestada. Samuti pakutakse tuge nii puhanguks valmistumisel kui ka sellele reageerimisel.
Kui hädaolukord seda kõike võimaldab, siis miks kuulutati välja pandeemia? Selle otsuse tingis põhjalik analüüs viiruse ärevaks tegevalt kiirest levikust väljaspool Hiinat eelneva kahe nädala jooksul. Otsust ajendas ka viiruse koormav mõju tervisesüsteemile. Pandeemia väljakuulutamine ei mõjutanud ega muutnud kuidagi WHO ohuhinnanguid ega soovitusi.
Viiruse avastamisest on möödunud liiga vähe aega, et sellest kõike teada. Olukord on meile kõigile uus ja muutub väga kiirelt. Hädaolukorras ei ole aega oodata, et saaks otsuseid teha piisava informatsiooni põhjal. Otsuseid teha aga tuleb, samuti soovitusi anda, sest otsustamatus on kõige suurem oht. Otsustada tuleb piiratud, kuid sel hetkel parima olemasoleva info põhjal.
WHO selge soovitus kõikidele riikidele on algusest peale olnud, et pandeemia ennetamiseks ja sellest jagusaamiseks tuleb leida üles ja isoleerida viirusekandjad, sest vaenlasega pimesi võidelda ei saa. Selleks tuleb võtta proovid kõigilt nakkuskahtlusega Covid-19 sümptomitega inimestelt, nende kontaktid kindlaks teha ja teistest isoleerida. See oleks parim lahendus, aga samas teame väga hästi, et nii paljudes riikides kui ka maailmas tervikuna on suur puudujääk testidest ja diagnostikavahenditest, rääkimata enesekaitsevahenditest. Sellisel juhul tuleb kindlasti testida riskigruppe ja eesliinil olevaid töötajaid. Eesti pingutab nagu teisedki riigid selle nimel, et testimisvõimekust suurendada. WHO teeb rahvusvahelisel tasandil koos partneritega pingutusi, et diagnostikavahendite kättesaadavust ja tarneahelate toimivust parandada.
Ilmselt on ka selle artikli kirjutamise ja lugemise ajal tulnud uut tõendatud infot viiruse, selle leviku ja põhjustatud haiguse, ravi ning meetmete kohta. Selle info põhjal uuendatakse rahvusvahelisi ja riiklikke soovitusi, kohandatakse otsuseid ja strateegiaid. See on loomulik ja nii peabki olema. Paraku pole aga kogu info õige, täpne ega jagatud õigetel eesmärkidel. Seda nimetatakse infodeemiaks – kontekstist välja võetud info on läinud ringlema.
On arusaadav, et inimeste informatsioonijanu on suur. Nii võibki juhtuda, et siit ja sealt lugedes võib mälu hakata trikke tegema ning panna kokku eksitava pildi. Seetõttu võiks usaldada esmalt oma riigi asutusi, mis kriisi lahendamisega tegelevad. Samuti on WHO kodulehel olulist ja pidevalt uuendatud infot. Pea igal argiõhtul saab otse vaadata WHO teabeminuteid, mida kantakse üle sotsiaalmeedia kanalites.
Häid arenguid näeme Aasias, kus viiruse levik algas varem ja kus järjepidev töö on toonud tulemuse, mis annab lootust ja õppetunde teistele riikidele.
Need vähesed kuud on näidanud, et nii lühikese ajaga ei ole suudetud viiruse levikule piiri panna. Kuigi riigid on piiramise nimel pingutanud, kasvab nakatumiste arv eksponentsiaalselt. Viiruse levik on kiirenenud: võttis 67 päeva, et jõuda esimesest juhtumist 100 000ni, 11 päeva järgmise 100 000ni ja ainult neli päeva kolmanda 100 000ni. Nüüd ei võta see enam kahte päevagi. Väga vähe on riike, kus viiruse levik on kontrolli alla saadud. Häid arenguid näeme Aasias, kus viirus hakkas levima varem kui Euroopas ning kus järjepidev töö on toonud tulemuse, mis annab lootust ning õppetunde teistele riikidele.
Eriolukorras veedetud aeg tundub pikk. Tekib väsimus, sest rakendatud meetmed, karantiin ja teadmatus kurnab nii inimesi, ettevõtteid kui ka riike ja nende majandust ja tekitab stressi. Eesliinil olijad, tervishoiutöötajad, politseinikud, aga ka müüjad ja kaugsõidu autojuhid ning paljud teised hakkavad ühel hetkel väsima. Paraku ei oska keegi öelda, millal see kõik lõpeb, sest pandeemiast väljatulek sõltub riikide, aga ka meie kõigi käitumisest. See eeldab usaldust ja koostööd.
Euroopa olukord on väga tõsine. Riigid peavad tagama, et esmaabisüsteem toimiks, suurendama võimekust diagnoosida ja ravida haigeid, tagama haiglatele ruumid, varustuse ja vajaliku personali. Samal ajal tuleb elanikkonda kaasata. Veel pole liiga hilja olukorda paremaks muuta, kui igaüks oma panuse annab.
WHO jätkab andmete kogumist rahvusvahelisel tasandil, et saada paremini aru, mida see viirus endast kujutab ja kuidas saame selle seljatada.
Me jagame informatsiooni, et uute teadmiste valguses saaksid riigid teha vajalikke ümberkorraldusi oma hinnangutes olukorrale ja tegevustele. Teeme koostööd partneritega kogu maailmas, et vajalikud vahendid – testid, isikukaitsevahendid jm – oleksid kättesaadavad ka neile riikidele, kelle võimalused on piiratumad.
Samuti toetame teadus- ja arendustööd, et lõpuks saaksime kiiremad testimisvõimalused, Covid-19 ravi ja vaktsiini ning see jõuaks riikideni. Oleme saatnud kriitilistesse ja abi vajavatesse riikidesse, nagu Hiina, Itaalia ja nüüd ka Hispaania, oma eksperdimeeskondi. Oleme hakanud mõtlema ka kriisist väljumise strateegiale.
Selleni jõudmiseks tuleb aga veel kõvasti pingutada ning kasutada agressiivseid ja täpselt suunatud tegevusi, et leida nakkuskahtlusega inimesed, testida, ravida, otsida üles kontaktid ja vähendada kontaktide arvu ning takistada viiruse levikut. Seda selleks, et ei tekiks uusi puhanguid. Iga riik leiab oma tee, mis vastab riskihinnangutele, on vastuvõetav sealsetele inimestele ning töötab olemasolevate ressursside piires kõige paremini.
Usaldus riigi valikute ja üleskutsete vastu aitab viirusest jagu saada riigis ja kogu maailmas.
