Arvatavalt Hiina nahkhiirtest alguse saanud viirus raputab praegu kogu maailma. Eestis magab enamik nahkhiiri veel talveund. Kui aga läheb nii soojaks, et putukad ka öösel ringi lendavad, siirduvad nahkhiired toidujahile. Maa Elu uuris, kas ka siinsed nahkhiired võivad kanda mõnd inimesele ohtlikku viirust.
Eestis elab teadaolevalt 14 liiki nahkhiiri, mõni liik on arvukam, teist kohatakse haruharva. Ehkki inimesed öise eluviisiga käsitiivulisi sageli ei näe, elavad nahkhiired üle Eesti, eelistades kohti, kus palju lendavaid putukaid.
Nahkhiireuurija Lauri Lutsar tõdes, et Eestis pole nahkhiirtel esineda võivaid viiruseid kuigivõrd uuritud. „Meie teadlastel pole iialgi olnud nii palju raha, et sellega põhjalikult tegeleda,” sõnas ta. Küll on surnult leitud nahkhiiri uuritud marutaudiviiruse suhtes. „Soomalased uurisid läbi üle tuhande nahkhiire ja leidsid oma nahkhiirtelt marutaudiviiruse, sakslased samuti. Kui põhjalikult uurida, leiaks ilmselt siin ka.”
Veterinaar- ja Toiduameti projektijuht Enel Niin ütles, et aastas jõuab laborisse uurimisele 2–4 haiguskahtlast nahkhiirt. Koostöös Keskkonnaagentuuri ja nahkhiiretundjatega uuriti aastail 2014–2015 hukkununa leitud nahkhiiri, seni pole nahkhiirte marutaudiviirust leitud.
Maaülikooli professor Arvo Viltrop tõdes, et ehkki meil ametlikult marutaudi enam ei ole, võib siiski kahtlustada, et nahkhiirtel seda on. Samuti ei saa välistada, et nakatunud nahkhiir võib haigust metsloomadele edasi anda. Ka koduloomadele.
„Eestis selliseid juhuseid teada ei ole, aga see ei tähenda, et meie nahkhiirtel marutaudi pole. Pigem on, sest nii Soomest kui ka Valgevenest on nahkhiirtel seda leitud. Nahkhiired rändavad, seega peame eeldama, et marutaudiviirust meil ikka esineb,” rääkis Viltrop.
Nahkhiirte hulgas leviv marutaud võib kanduda üle teistele loomaliikidele, sealhulgas inimesele. „Kui marutaudiviirust kandev nahkhiir hammustab looma või inimest, on nakatumine väga tõenäoline,” sõnas Niin.
Nakkuse allikas on looma sülg ja haigus võib üle kanduda hammustusega või värske haava (limaskesta) saastumisel süljega. Seega on riskirühmas need, kes nahkhiirtega vahetult kokku puutuvad, näiteks teadustöötajad. Kümmekond aastat tagasi ründski marutaudis nahkhiir Soomes neid uurivat teadlast ja aastal 2002 suri seetõttu Šotimaal nahkhiirtega tegelev loodushuviline, kes ei olnud vaktsineeritud marutaudi vastu.
Suurt ohtu nahkhiirte marutaudiviirus inimesele siiski ei kujuta, usub Lutsar. „Kui nahkhiir haigestub, siis harva suudab ta inimese juurde lennata ja hammustada. Euroopast on teada üksikjuhtumeid, kus marutaudis nahkhiir inimest ründas, küll aga on teada palju selliseid juhuseid koerte ja rebaste puhul,” rääkis ta.
Kui aga rääkida erievatest koroonaviirustest, siis see pole pelgalt Hiina nahkhiirte häda, koroonaviiruseid leitud ka Euroopas.
„Koroonaviirusi pole Eestis nahkhiirtel minu teada uuritud, kuid Euroopas on seda natuke tehtud,” rääkis Lutsar. „Kuna Euroopas on nahkhiirtelt leitud koroonaviirusi, mitte küll praegu inimestel levivat SARS-CoV-2, võib olla neid ka Eesti nahkhiirtel. Pole põhjust arvata, et sel kevadel oleks suurenenud tõenäosus, et mõnelt Eesti nahkhiirelt läheks viirus üle inimesele. Tõenäosus on väga väike, aga olgu see nii väike kui tahes, on see siiski olemas. Seetõttu ongi vaja uurida Euroopa nahkhiirtel esinevate koroonaviiruste zoonootilist potentsiaali.”
2020. aasta loomaks kuulutatud nahkhiire tegemistel aitab silma peal hoida nahkhiirekaamera, mis näitab Piusa koobastes talvituvaid tiigilendlasi. Videoülekanne sisaldab ka nahkhiiredetektori abil kuuldavaks tehtud ultrahelisid.
Looduskaamera pilti näeb Eestimaa Looduse Fondi YouTube’i kanalil ja Looduskalendri vahendusel.
Kaamera on suunatud tiigilendlaste kobarale, kus tihedasti üksteise kõrval rippuvad loomad on tardunes. Looma kehatemperatuur on selles seisundis langenud koopa temperatuurini, nende südame töö on aeglustunud umbes 20 löögini minutis. Võrdluseks: lennates võib nahkhiire süda lüüa kuni tuhat korda minutis.
Umbes pooled meie nahkhiireliikidest lendavad talveks lõuna poole, ülejäänud aga otsivad talve üleelamiseks talvituspaigad, milleks on enamasti inimkätega rajatud koopad ja keldrid.
