• Psüühika tõrjub väga sünged prognoosid automaatselt välja
  • Ühiskonna põimsusastme vähenemine on paratamatu
  • Me peame kõigi vahenditega pehmendama maandumist
Globaalselt on inimese väljasuremist raske ette kujutada, lokaalselt aga küll. Hüljatud linn Prõpjat Tšornobõl tuumajaama lähistel 34 aastat pärast katastroofi. FOTO: VADIM KUDINOV/SIPA/VADIM KUDINOV/SIPA

Hispaania gripp tappis 1918-20 kuni 50 miljonit inimest, Teine maailmasõda samas suurusjärgus, aga rohkem. Neid fakte suudame endale teadvustada. Aga veel ohvriterohkemaid tulevikustsenaariume, mis kirjeldavad tsivilisatsiooni kollapsit või lausa inimliigi võimalikku väljasuremist, praktiliselt mitte. See on nii raske, et sellised võimalused eralduvad mingisse argireaalsusest lahutunud mõtteregistrisse.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuigi meie psüühikale on väga mustad stsenaariumid vastuvõetamatud, on need reaalsed ja nende leevendamiseks tuleb valimis olla, kirjutab publitsist Kaupo Vipp