Piiritulp «Ainult Covid-19 patsientidele». Mis on selle taga?

Parasjagu täidab doktor Sütt arsti ülesandeid Tartu ülikooli kliinikumi intensiivraviosakonnas, kus võideldakse koroonaviirushaigete elu eest.

Jaan Sütil on arstikogemust 15 aastat. Sõjaväljal tuleb teatavasti arvestada ressursside limiidiga. Eesti koroonakriisiski on praegu ees selge limiit, millest rohkem arstid pingutada ei saa, ilma et nad oma ravistandardeid ei langetaks.

Intervjuu Jaan Sütiga leidis aset päeval, mil kliinikumis oli haiglaravil 15 koroonapatsienti, neist kuus intensiivravil. Kuues patsient toodi vastu ööd.

Doktor Sütt, kas uus patsient toodi kiirabiga kodust?

Ta toodi kõigepealt haigla nakkusosakonda, kus ta seisund halvenes ning vaja hakkas minema intensiivravivõtteid.

Kuidas koroonahaigete intensiivraviosakond välja näeb?

Meil ei ole kuskil valmis ootamas kümnete kaupa isolaatoreid ja hingamisaparaate ega ka arste, õdesid ja hooldajaid, kes nende puhangute ajal otsekui virguksid ja uute haigetega tööle asuksid. See kõik leiab aset ühes meie tavalises intensiivraviosakonnas, mida on kõrvuti kolm tükki, igaühes umbes kümme kohta. Ning neid osakondi me kohandame ümber vastavalt vajadusele.

Praegu on koroonapatsiendid intensiivraviosakonnas, kus on kolm isolaatorit. Nendevahelisse ruumi on paigutatud kuus intensiivravivoodit.

Üks patsient lamab praegu klaasist seintega eraldatud boksis ehk isolaatoris ning viis lamavad voodites, mis on kardinatega üksteisest eraldatud. Et neil kõigil on üks ja sama haigus, siis üksteisele nad nii-öelda liiga teha ei saa. Kui meie osakond aga täis saab, avatakse koroonapatsientidele järgmine intensiivraviosakond. Valmis tuleb olla selleks, et ühel päeval on kõik intensiivravikohad hõivatud.

Milles teie kui arsti töö seisneb?

Kopsukahjustusest tingitud hapnikuvaegus organismis ehk raske kopsukahjustuse ravimine ei ole intensiivraviarstile väga keeruline väljakutse. Keeruline on see, et me ei saa nende haigete juurde niisama lihtsalt minna.

Osakonda tuleb siseneda lüüsi kaudu, kus pannakse selga isikukaitsevahendid. Selle riietuse selgapanek võtab aega.

Osakond ise on jagatud kaheks: on must pool, mis on patsientidele lähemal kui kaks meetrit, ja puhas pool, kus viiruste levimise tõenäosus on väiksem ning kus kehtivad natuke leebemad reeglid. Nende kahe poole vahel edasi-tagasi liikuda ei tohi.

Niisiis nõuab selliste haigete põetamine sammude täpset etteplaneerimist ja head läbimõtlemist.

Kui keegi on juba tsoonis sees, saab ta sealt välja tulla vaid teise lüüsi kaudu. Isikukaitsevahendid tuleb ära võtta kindlas järjekorras. Kõigepealt esimene kiht, vahepeal on vaja käsi desinfitseerida, oodata pool minutit, kuni desinfitseeriv lahus kuivab, siis järgmine kiht ja jälle desinfitseerida. Äravõetu tuleb hoolikalt kokku panna ja prügikasti visata.

Kui kaua te viimane visiit kestis?

Kolm ja pool tundi. Kui me liigume haigete lähedal, peame kasutama seda kõige tugevamat respiraatorit. Tunne on, nagu oleks kott peas. Ja rõivad ei lase õhku läbi. Aga me oleme maskide all harjunud töötama ...

Tean, et osa patsientidest on kõhuli?

Jah, kuuest kaks on praegu nii kehva hingamisfunktsiooniga, et nemad on enamiku ööpäevast kõhuli, vähemalt 16–18 tundi.

Päeval, mil on uuringud ja protseduurid, on nad selili või siis ühe ja teise külje peal.

Kas narkoosist vaba, ärkveloleku aega neil on?

Tugevamat narkoosi vajab kõhuliasend, seda ei ole meeldiv taluda. Aga päeval me narkoosi vähendame ja katsume nendega suhelda. Et inimene saaks natuke ümbritsevast osa.

Mida nad räägivad?

Rääkida nad eriti ei saa ... Hingamistoru tõttu saavad nad vaid silmade ja kehaga suhelda ning noogutada, meil on intensiivravis selleks omad meetodid. Mõni on proovinud meile kirjutada, ja meil on ka tähestikud, mille abil nad saavad meile tähthaaval sõnumi öelda.

Kuidas nad söövad?

Kopsupõletikuhaige seedetrakt töötab normaalselt ja neid on võimalik toita spetsiaalse toiduga ninasondi abil, mis ulatub otse makku. Aga kui see mingil põhjusel ei toimi, siis on olemas veenisiseselt manustatavad vitamiinide ja mineraalidega rikastatud, rasvu, valke, aminohappeid ja glükoosi sisaldavad toitelahused.

Kas kõik vajavad kunstliku hingamise aparaati?

Kunstliku hingamise aparaadi vajadus ongi see peamine põhjus, miks need haiged siia, kolmanda astme intensiivravisse satuvad.

Meil on ju haiglas ka tavaline Covidi-osakond, kuhu haiglaravi vajavad kopsupõletikuga haiged kõigepealt tuuakse. Seal on hingamispuudulikkuse tekkides võimalik kas ninasondi või hapnikumaskiga lisahapnikku anda.

Kui sellest väheks jääb, tekib intensiivravinäidustus. Inimene viiakse narkoosi, ta hingamisteedesse pannakse toru ja selle otsa ühendatakse ülimalt keeruline aparaat, millega saab sissehingatavas õhus hapnikusisalduse keerata saja protsendini, kui seda rasketel juhtudel algul vaja on.

Kes viibivad isolaatorites?

Isolaatorites on negatiivne rõhk ja seal me katsume hoida neid haigeid, kes kõige suurema riskiga seda viirust levitavad ehk need haiged, kes on oma hingamisel, kes saavad köhida. Aparaadil hingavad haiged on suhteliselt hästi hingamistorude ja filtritega isoleeritud ülejääänud ruumist.

Mida viirus kopsudega ikkagi teeb?

Normaalsetes kopsudes on kopsusombukesed ehk alveoolid, mille seinad on imeõhukesed ja täis peeni kapillaare, milles veri pidevalt vahetub. Läbi selle imeõhukese seina imendub hapnik verre ja verest eraldub kopsu süsihappegaas, mille inimene välja hingates välja puhub.

Selle haiguse puhul need alveoolid kleepuvad kokku ja tekivad lausa rusikasuurused känkrad ... Ja alveoolid on täis põletikulist sekreeti ja gaaside vahetust ei saa toimuda. Hingamisaparaat puhub kopsudesse kiire õhuvooluga õhku, mis puhub need alveoolid kõigepealt nii-öelda lahku, ja inimese väljahingamist takistatakse nii palju, et lahtipuhutud alveoolid jääksidki lahti ja et järgmise hingamistsükliga oleks neisse võimalik õhku sisse puhuda.

Kuidas saab kõhuli patsient olla selle ventilaatori all?

See toru, mis hingamisteedesse läheb, on pehme ja painduv. Ega patsient päris näoli ka ole. Tal on rindkere all padi ja pea on pööratud ja torud saab paigutada ühele küljele. Aparaat on voodi kõrval, see on eraldi masin.

Ikkagi, doktor Sütt, mida te kolm ja pool tundi kuue patsiendi juures teete?

Monitoride siksakke me näeme arstide ja õdede toas ka. Aga haige juures tuleb jälgida, kas raviskeemis on vaja mingeid muudatusi teha, et kuidas organism senistele ettekirjutustele on reageerinud. Vaatame hapniku- ja süsihappegaasisisaldust veres ja vastavalt sellele reguleerime hingamisaparaadi režiimi ja hapnikusisaldust sissehingatavas õhus.

Võtame mikrobioloogilisi ja viroloogilise proove, mille alusel määrame spetsiifilisemat ravi.

Koroonaviirushaiguse raviks praegu ju üht kindlat preparaati ei ole. Väliskolleegide soovitusel oleme kasutamas üht malaariavastast preparaati.

Ratsionaalne mõistlik hirm peab olema, et ülepeakaela ei teeks midagi mõtlematut, leiab doktor Jaan Sütt.

Need haiged on väga altid vastu võtma ka kõiki teisi infektsioone, millega tuleb samuti tegeleda. Lisaks viirusvastasele ravile saavad nad antibakteriaalset ravi. Silm tuleb peal hoida kõigil tekkida võivatel tüsistustel ja põletikel. Mõne organi töö võib hapnikupuuduse tõttu halveneda, keegi võib vajada neeruasendusravi.

Kui hingamispuudulikkus läheb aga nii kehvaks, et ka hingamisaparaadist enam ei piisa, on võimalik kasutada seadet, mis eesti keeles on kunstkops. See tähendab, et inimese veri lastakse läbi kunstkopsuaparaadi sama kiirusega, nagu pumpaks verd inimese süda ehk viis liitrit minutis ning gaasivahetus käib seal. Praegu ükski haige seda ei vaja.

Aga lühidalt, arstil tuleb visiidil kõik haiged ükshaaval üle vaadata ning kuulata ja katsuda, leida probleeme ja neid lahendada.

Kas keegi on intensiivraviosakonnast juba välja saanud?

Kahe nädala jooksul on intensiivravist lahkunud kaks haiget. Koroonaviirusest põhjustatud kopsupõletiku kulg ongi hästi pikk. Kui tavalist bakteriaalset kopsupõletikku on antibakteriaalse raviga võimalik sundida kolme-nelja päevaga taanduma, siis see, viirusest põhjustatud põletik võib vajada kuni kaks nädalat intensiivravi ja aparaadiga hingamist.

Kes praegu ravil on?

Ravil on kaks naist ja neli meest. Vaid üks neist kuuest on eakas patsient, väga rasked haiged on just 50. ja 60. eluaastates inimesed. See on samuti mõtlemiskoht.

Kas te ise kardate nakatumist?

Ratsionaalne mõistlik hirm peab olema, et ülepeakaela ei teeks midagi mõtlematut. Ma ei võta seda kergelt, ma ei lähe sinna kõiki oma samme läbi kaalumata. Usaldan aga ka meie infektsioniste ja teisi asjatundjaid, kes on meile isikukaitsevahendid komplekteerinud ja meid välja koolitanud, kuidas neid kasutada.

Kui kõike korrektselt teha, siis selle haiguse osakonnast välja toomine on väga ebatõenäoline. Pigem võid sa saada ta mõnelt rahvakogunemiselt või kauplusest, kus ennast nii hästi kaitsta ei oska.

Kuidas töötavad õed?

Õed käivad sees kolmetunniste vahetustega. Teine brigaad töötab samal ajal väljas ja puhkab, et kolme tunni möödudes uuesti minna. Patsientide läheduses viibib ööpäev läbi alati kaks õde ja üks hooldaja.

Mitme vahetuse jagu niisuguse ettevalmistusega õdesid, hooldajaid ja arste kliinikumis jätkub?

Erakorralise meditsiini ja katastroofimeditsiini suur probleem on see, et kõik need inimesed on mitmel pool hingekirjas. Just see on ka põhjus, miks me palume elanikel kodus püsida.

See haigus jõuab järjest rohkem meile lähemale. Kodus püsimisega võib meil õnnestuda see haigestumise kõver lamedam hoida. Et ei tuleks ühe korraga 1000 haiglaravi vajajat ning 100 või 200 intensiivravi vajajat.

Tavatingimustes on see ravitav haigus, aga see nõuab väga suurt ressurssi. Kui see aeg on vähemalt kolme kuu pikkune, õpime me koroonahaiguse kohta ise ka rohkem ja oskame seda palju paremini ravida.

Missugune on osakonnas õhkkond? Kas murelik, ärev?

See töö oleks palju raskem, kui meil ei oleks nii suurepäraseid õdesid ja hooldajaid, nad on väga pühendunud. See õhkkond saab püsida ainult nii, kui me oma süsteemi üle ei koorma. Kui haiglaressurss ammendub, hakkame ka meie nägema maskidest ja respiraatoreist ärahõõrdunud ja villis nägudega inimesi, kel silmades läbipõlemise helk.

Varem või hiljem mõni patsient sureb.

Me ei saa mõelda nii, et seda ei juhtu. Üritame seda vältida. Aga kui keegi sureb, siis üllatus see meile ei ole. Mina loodan, et me suudaksime päästa neid inimesi, kel on pool elu veel ees. Kui me ka nende puhul hakkame alla jääma, siis seda on raske taluda.

See kõik on nii, nagu oleksite jälle misssioonil. Ainult sellele missioonile ei tulnud teil lennukiga lennata. Mida see epideemia on teile õpetanud sellist, mida te varem ei teadnud?

Mulle oli hea üllatus, et Eesti rahvas võib olla ka äärmiselt mõistlik. Siis, kui seda väga vaja on. Kui isolatsiooninõuded nüüd veelgi karmistusid ja ma ühel õhtul pärast tööd läbi linna koju sõitsin, siis Riia tänav oli autodest tühi. Kaupluste parklad peaaegu samuti. Mulle tundub, et inimesed saavad selle olukorra tõsidusest päris hästi aru.

Kui veel mõelda, siis on ju hea võtta aeg maha ja tulla korraks sellest orav-rattas-sebimisest välja. Mõelda põhiväärtuste peale. Et võib-olla saab mõne koha pealt elu isegi paremasse rööpasse tagasi.

Vaktsiinivastaste jaoks on praegune olukord hea demonstratsioon vaktsiinidevabast maailmast. Me oleme niisuguses maailmas just sellepärast, et meil ei ole koroonahaiguse vastu vaktsiini. Sellepärast kardamegi, et pool miljonit Eesti inimest võib haigestuda.

Tegelikult  näeme sel kevadel veel midagi. Et gripiviirusesse haigestunuid ja gripi pärast intensiivravi vajajaid inimesi peaaegu ei ole. See näitab, et isolatsioonimeetmed toimivad. Kui meil ei levi gripiviirus, siis, kui püsida isolatsioonis, ei levi ehk ka koroonaviirus.