Sisukord
AK
Postimees
05.06.2020
Valmisolek teiseks viiruselaineks tekitab küsimusi (2) Eesti Eesti lühiuudised 136 aastat Eesti lipu sünnist Uus suund kopsuvähi ravis Eesti haridusnipid pandi müüki Austria võimud esitasid Andreas Veerpalule kriminaalsüüdistuse Kirjanik tšättis end Armastusesaalist kohtusaali (1) Tondilossid meelitavad lapsi ja kodutuid (2) Majandus Eesti üks rikkaim ettevõtja: kõige tähtsam on hoida inimesed kodumaal (9) Majanduse lühiuudised Eesti riigivõlakirju saatis suur menu Välismaa Surve Trumpile suureneb mõlemalt poolt (12) Välismaa lühiuudised McCanni kadumisloo peamine kahtlusalune on sakslasest pedofiil Poola välisminister: piiride sulgemine oli vajalik (1) Arvamus Juhtkiri: eeskujulik Eesti võiks tegutseda palju suuremalt (5) Mart Raudsaar: kaheksa põlvkonna jagu kasvamist (8) VÄITLUS ⟩ Kas Eesti vajab kodanikupalka? (16) Andres Herkel: mille nimel protestime? (2) Enn Säde: «Ei mingit kiirrongi-monstrumit!» (3) Kultuur Julia Aug: On tunne, et planeedi maatriks muutub Sport Noorte rallisõitjate tulevik on hägune Spordi lühiuudised Uibo stardib omapärasel võistlusel Tallinn Tondilossid meelitavad lapsi ja kodutuid (2) Tartu Tartumaa maasikakasvatajate tööjõumure pole lahendust leidnud (24) Rannar Raba: ajuvabaduse puiestee (8) Küsitlus: mida arvate Autovabaduse puiestee loomisest juulikuuks? Vanemuise tänava remontija kõiki vigu ei tunnista Tartu lühiuudised Koroona suhtes testitud geenidoonorid on oodatud Eesti geenivaramu uude uuringusse Loodusesõbrad kogunevad maratonile Vallo Nuust juhib Pallast ja mootorratast Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Ühe vana moralisti märkmeid meeleparanduseks

6 min lugemist
Õukondlik misanstseen Versailles’ lossis kuningas Louis XIV valitsusajal. FOTO: François Marot, Nicolas De Largillierre

Pariisis ilmub 1687. aasta sügisel 360-leheküljeline raamat, mis kannab pealkirja «Theophrastose «Inimtüübid», kreeka keelest tõlgitud, ühes «Inimtüüpidega ehk Meie ajastu kommetega»». Teose ilmumisaastaks on märgitud 1688. Raamatu sisust hõlmab umbes sada lehekülge Theophrastose «Inimtüüpide» tõlge prantsuse keelde, ülejäänud 250 lehekülge on anonüümne tõlkija sisustanud oma sissejuhatuse ja lisandustega. Viimased sisaldavad üle neljasaja Theophrastosest inspireeritud tähelepaneku Louis XIV aegse­ linna- ja õukonnaelu kommete kohta.

Üleöö saab raamatust bestseller. Õnnelik kirjastaja Etienne Michallet annab veel 1688. aastal välja kaks uut editsiooni, autori minimaalsete parandustega. Rööpselt üllitatakse mitmel pool üle kuningriigi nii ametlikult kui hõlma alt mitu piraatväljaannet. Aasta hiljem, 1689, ilmub raamatust neljas väljaanne, mida autor on oluliselt täiendanud – lisandunud on üle 350 uue tähelepaneku. Edasi näeb pea igal aastal ilmavalgust teose uus, täiendatud trükk: 1690. aastal viies, kuhu on lisandunud 150 uut sissekannet, 1691. aastal kuues ja 1692. aastal seitsmes – mõlemasse on autor lisanud u 80 tähelepanekut.

Kui 1694. aastal ilmub teose kaheksas trükk, on esialgse 420 sissekande asemel neid juba 1120, lisaks autori tänukõne Prantsuse Akadeemiasse vastuvõtmise puhul. Viimane autoriseeritud väljaanne, kuhu uusi sissekandeid pole lisandunud, ilmub 1696. aastal. Selleks ajaks on raamatut müüdud hinnanguliselt üle 16 000 eksemplari, mis oli toona hiiglaslik tiraaž.

Sellisel kuival moel võib kokku võtta ühe Prantsuse kirjandusajaloo kiireima tähelennuga raamatu sünniloo, Jean de La Bruyère’i (1645–1696) «Inimtüübid», mis äsja jõudis ka eesti keelde. Autori nimi lisati teosele alles pos­tuumselt, eluajal hoidis ta seda pedantselt anonüümsena, ehkki andis raamatu neljandas väljaandes huvilistele piisava vihje enda tuvastamiseks (lk 447), kui keegi veel sellist vihjet toona vajas. Kuid La Bruyère’i raamatut ei muuda eriliseks muidugi üksnes selle kiire tähelend, vaid pigem selle pikk eluiga; 17. sajandi prantsuse kirjandusest ei ole jäänud alles palju neid teoseid, mida ikka ja jälle loetakse ja tõlgitakse.

17. sajandi kuldne kolmik

La Bruyère alustas teadaolevalt tööd oma raamatu kallal 1670. aastal, mil esimest korda ilmusid postuumselt trükis Blaise Pascali «Mõtted». Viis aastat varem oli François de La Rochefoucauld üllitanud oma «Maksiimid» (ikka veel eesti keelde tõlkimata!). Pole seega päris üllatuslik, et La Bruèyre kirjutas «Inimtüübid» eeskätt nende kahe raamatu foonil, rõhutades küll kohe sissejuhatuses oma lähenemise erinevust: «Ja meid ei ole sellest ettevõtmisest põrmugi kõrvale kallutanud kaks moraalialast tööd, mis on kõigi päralt ja kust need märkused, nagu mõni lugeja võib ehk tähelepanematusest või kriitilise vaimu puudumise tõttu arvata, oleksid nagu maha kirjutatud» (lk 20). La Bruèyre ei maini küll kumbagi moraalialast teost nimepidi, ent kaasaegsele lugejale oli see niisamagi selge.

Kui La Bruyère’i järgi laseb Pascal «metafüüsikal religiooni teenida, õpetab tundma hinge, selle tundmusi ja patte, käsitleb suuri ja tõsiseid motiive, et juhtida inimesi loomutäiusele ning teha nad kristlasteks», siis La Rochefoucauld «peab enesearmastust inimese kõikide nõrkuste põhjuseks ja ründab seda seepärast väsimatult, kus iganes ta seda kohtab». Samas kui «Inimtüübid», nagu autor kinnitab, «on täiesti erinev mõlemast äsjamainitud teosest: vähem ülev kui esimene ja vähem peenetundeline kui teine» (lk 20).

Jean de La Bruyère FOTO: Nicolas De Largillierre

La Bruyère eristab ennast oma eelkäijatest ka žanriliselt, ta ei piirdu vaid metafüüsiliste mõtetega, nagu Pascal, ega mondäänsete maksiimidega, nagu La Rochefoucauld, vaid pakub välja kolmanda kirjandusliku lühivormi: moraalsed märkmed (remarques), mis on oluliselt paindlikum žanr ja püüab püsida võimalikult lähedal elule endale. La Bruyère’i märkmed on tõepoolest väga paindlikud, hõlmates pea kõiki tolle ajastu lühižanre: portreid, dialooge, maksiime, vaimukusi (bon mots), mõistujutte jne.

Kuid «Inimtüübid» on tervikuna väga kireva iseloomuga, see sisaldab korraga elemente kombeõpetusest, seltskonnakroonikast, enesevaatlusest, moraalijutlusest, sotsiaalsest kriitikast, pedagoogilisest traktaadist, vürstipeeglist, metafüüsilisest meditatsioonist jne. Väga võimalik, et selline žanriline küllus ja paindlikkus ongi olnud üks raamatu pikaealisuse saladusi.

Õukonnaelu moraaliõpetus

Kuid miks ja millest La Bruyère siis kirjutab? Oma eesmärgina sõnastab see väikeaadliku seisuse ostnud kirjamees soovi uurida lihtsalt ja selge meetodita «eri vanuses, eri soost ja seisusest inimesi ning nendega seotud pahesid, nõrkusi ja rumalust» (lk 20). Tõepoolest, tuletame meelde, et «Inimtüübid» oli algselt mõeldud pelgalt täiendusena Theophrastose samanimelisele teosele (mida saame eesti keeles lugeda Ivo Voldi tõlkes, soovi korral ka veebist).

Alles ajapikku neelas tõlkija saatesõna põhiteksti alla, nii et tänapäevastes väljaannetes on üldiselt tõlge välja jäetud. Samas tuleb silmas pidada, et teost avav «Kõne Theophrastosest» on mõeldud ennekõike sissejuhatusena tõlkele, mitte La Bruyère’i enda märkmetele.

La Bruyère ei salga, et kaasaegsete kombeid kirjeldab ta moralisti positsioonilt, tema eesmärk pole pelgalt kirjeldada erinevaid inimtüüpe, vaid pakkuda nende varjus õpetust õilsamaks eluks. Autori soov on, «et inimesed saavutaksid sellest suuremat ja haruldasemat edu – ta tahab, et nad paremaks muutuksid» (lk 45), ta ei «püüa lugejat mitte niivõrd harida kui elutargemaks teha» (lk 22). Theophrastose eeskujul on La Bruyère’i eetiline platvorm selgelt aristotellikku algupära, see on suuresti kiidukõne isikliku loomutäiuse saavutamiseks.

Idee kasutada Theophrastost oma kaasaegsete moraalielu parandamiseks sai La Bruyère tõenäoliselt eelmise põlvkonna õpetlase Isaac Casauboni koostatud «Inimtüüpide» ladinakeelsest väljaandest (1592 ja 1599), mis esitas Theophrastost samuti kui kõlblusõpetajat. Kuigi La Bruyère oskas kreeka keelt ja rõhutas eraldi, et tema tõlge on tehtud originaalist, lähtus ta tegelikult siiski põhilises Casauboni ladinakeelsest versioonist, mis õigupoolest panigi alguse «Inimtüüpide» taassünnile Euroopa kultuuris.

Kuna La Bruyère’i elu kulges peamiselt Pariisis ja Louis XIV õukonnas, ei ole ootamatu, et oma tähelepanekud teeb ta peamiselt nende kahe miljöö pinnalt. Kõige enam huvitasid kaasaegseid mõistagi värvikad õukonnaportreed, mida autor küll diskreetselt kirjanduslike varjunimedega looritas. La Bruyère suutis tõepoolest teha õukonnast otsekui moraalielu laboratooriumi, ehk nagu ta ise tõdeb: «Inimene, kes on õukonda sügavalt tundma õppinud, teab, mis on loomutäius ja mis on vagadus. Teda ei saa neis asjus enam petta» (lk 432).

Õukonna suhtes on autoril selgelt kahetised tunded; tõusikuna on see talle olnud kindlasti rikastav kogemus (nii otseses kui kujundlikus tähenduses), samas on see lubanud mõista välise hiilguse sisemist hõredust. Selle võtab hästi kokku üks ta tähelepanekuid: «Õukonnas viibimine ei paku inimesele rahuldust, aga ei lase ka mitte millegi muuga rahul olla» (lk 213). Nagu needki mõtted: «See, kes on näinud õukonda, on näinud kõrgseltskonna kõige üllamaid, haruldasemaid ja kaunimaid tahke» (lk 251) ja «Terve vaimuga inimene ammutab õukonnast soovi üksi olla ja tagasi tõmbuda» (lk 251).

Õukond avaneb La Bruyère’i käsituses pugemise, teesklemise ja rivaalitsemise areenina, kus võtmetähtsusega on enesekontroll ja ettevaatlikkus: «Inimene, kes tunneb õukonda, kontrollib­ igal sammul oma žeste, pilku ja­­ näoilmet» (lk 212) ja «Inimene, kes pole õukonnas ettevaatlik, avastamaks neid lõkse, mida seal alalõpmata üles seatakse, et kedagi naerualuseks teha, on hingepõhjani üllatunud, kui taipab, et temast endast rumalamad tegelased on ta haneks tõmmanud» (lk 247).

Kriisiajastu lugemine

Kuid kas La Bruyère’il on meile pakkuda midagi praegusel kriisiajastul? Lugedes raamatut koduses karantiinis, märkab tahtmatult, et see sisaldab mitmeid häid retsepte ja soovitusi uue olukorraga paremini toimetulekuks. Olgu või see tõdemus, mis võtab hästi kokku La Bruyère’i õpetuse tuuma: «Aeg-ajalt keelab elu meile meie kõige kallimaid rõõme ja õrnemaid tundeid, kuid me ei suuda hoiduda neist unistamast või vähemalt soovimast, et need oleksid lubatud. Me suudame nende tunnete võitmatule veetlusele vastu panna vaid siis, kui teame, et loobume neist loomutäiuse nimel» (lk 130).

Ent «Inimtüüpidel» on tagavaraks konkreetsemaidki nõuandeid: «Just suutmatusest üksi olla tulenevad kõik meie hädad: kaardimäng, luksus, priiskamine, vein, naised, võhiklikkus, kurikeelsus, kadedus, iseenda ja Jumala unarusse jätmine» (lk 342). Või kas ei kõla ootamatult aktuaalselt seegi tähelepanek: «Kui kõige suurematest linnadest kaoksid kired, omakasupüüdlikud huvid ja ebaõiglus – milline rahu ja vaikus seal siis valitseks! Tõelised vajadused ja ülalpidamismured ei tekita kolmandikkugi kogu sellest kärast» (lk 318).

Eesti väljaandest

Lõpetuseks mõni sõna «Inimtüüpide» eestikeelsest väljaandest. Tõlkija Mirjam Lepikult on teinud oma töö hästi ja usaldusväärselt, on näha, et tema siht on olnud pakkuda ladusat lugemist, mis on kenasti põhjendatud, kuigi selle hinnaks on mõningane ebajärjekindlus olulisemate mõistete tõlkimisel (nagu näiteks tähtis vastandus les anciens les modernes) ja mööndused originaali lause­ehituses (eeskätt La Bruyère’i pikkade lausete liigendamine lühemateks). Mõni vaste mõjub ka kummaliselt, nagu näiteks bel esprit’ tõlkimine «taibuks» või esprit fort’i tõlkimine «vabamõtlejaks». Lähtudes Theophrastose «Inimtüüpide» eestindusest, on hästi põhjendatud vertu tõlkimine «loomutäiuseks», mitte «vooruseks» (see on saanud vasteks mérite’ile).

Kahjuks on aga tõlkes koonerdatud kommentaaridega, neid on jätkunud joone alla vaid õige juhuslikult, kuigi teksti mõistmine, eriti võimalike prototüüpide ja ajalooliste reaalide osas, eeldaks selgelt enam seletusi. Pole juhuslik, et kõik «Inimtüüpide» postuumsed väljaanded sisaldasid raamatu lõpus «võtmeid» isikute tuvastamiseks, neid võtmeid oleks võinud pakkuda ka eesti lugejale. Avamata on jäänud samuti tekstis figureerivad Rooma numbrid – need viitavad raamatu eri väljaannetele, mil vastav kirjakoht on teosesse lisatud.

Kuid palju suuremaks probleemiks loen seda, et ühegi seletuseta on jäetud tõlkimata raamatu lõpp, autori kõne Prantsuse Akadeemiasse vastuvõtmise puhul ja selle eessõna. La Bruyère lisas mõlemad tekstid «Inimtüüpide» kaheksandale väljaandele ja sellest saati on need teose lahutamatu osa. Möönan, et need on tõlkijale parajad pähklid, ent samas väga olulised autori positsiooni paremaks mõistmiseks.

Eesti väljaannet ehib ka Ilmar Vene veetlevalt erudeeritud järelsõna «suure sajandi» prantsuse vaimust, mis loob tõlkele hea mõtteloolise tausta, ent pakub paraku võrdlemisi vähe teose enese, selle sünniloo ja retseptsiooni paremaks mõistmiseks.

Jean de La Bruyère

«Inimtüübid ehk meie ajastu kombed»

Tõlkinud Mirjam Lepikult

Ilmamaa, 2020

567 lk

Jean de La Bruyère, «Inimtüübid ehk meie ajastu kombed». FOTO: Raamat
Seotud lood
04.06.2020 05.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto