2014. aasta märtsis hakkas Lääne-Aafrikas levima teadmine, et tulekul on midagi kohutavat. Seekord ei kardetud aga sõda, mis oli piirkonnas juba aastakümneid painavaks tegelikkuseks kujunenud. Kõneldi millestki veel hullemast: nähtamatust surmast, mis kondas inimese juurest inimese juurde ja tappis halastamatult.
Räägiti, et Guineas on teise ilma läinud juba tuhanded ja hirmuäratav vari liikus järjepidevalt Libeeria poole.
Siis algasid surmajuhtumid ka seal.
Paljude puhul arvati kõigepealt, et põhjus võis olla sealkandis sugugi mitte tavatu malaaria raskem, haruldasem vorm.
Tegelikult tuvastati nähtamatu vaenlane alles kaks kuud hiljem, kui Prantsusmaale saadetud analüüside vastusest selgus, et uue ägedusega on hakanud taas levima ebola. Aafrikas ei olnud see tõbi tundmatu – esimest korda oli ebola džunglist inimeste sekka jõudnud juba 1990. aastate keskel Kongos. Kuid nüüd võttis nakatumine Libeerias kiiresti katastroofilise pöörde. Suve keskel, kui piirid lõpuks kinni pandi, suleti riik peaaegu täielikult.
Mõni kuu hiljem Libeeria pealinnas Monrovias Euroopa Liidu suursaadikuna tööd alustanud Eesti diplomaat Tiina Intelmann sai sissepääsuks eriloa.
