Ta on ka väikestviisi selline kodukootud filosoof ja paremradikaalne ideoloog ning temast on räägitud kui ühest «paganlike huvidega skinhead’ide» iidolist. Samas tegi ta enne vangiminekut mitu võimsat plaati ja õnneks suutis muusikalises mõttes olla oma «kurikuulsuse» tasemel. Kui poleks suutnud, vot siis oleks kurb. Ehkki kurb on nii või teisiti. Siis oleks veel kurvem.
Kuna vanglas polnud tal trumme ja kitarre võtta, musitseeris ta seal süntesaatoril ja tegi paar albumit tumedat ambient’i, mis oma meeleoludes vaatas norra folkmuusika ja mingisuguse rohkem või vähem fiktiivse keskaegse tunnetuse poole. Vanglast välja saanuna pöördus ta kõigepealt küll traditsioonilisema black metal’i poole tagasi, kuid mitte kauaks.