Seoses koroonakriisiga tühistati suur osa õppusest Defender 2020. Kui suur kaotus see oli?
Loomulikult on suurim kaotus see, et jäime ilma võimalusest, et USAs baseeruvad Ameerika sõdurid tulevad ja harjutavad koostööd Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Rumeenia sõduritega.
Me ei saanud teha kõiki liikumisi kõigi vahenditega, mida lootsime.
Osa õppusest siiski toimus, mida selle käigus saavutati?
Kuigi USA ei täitnud kõiki oma väljaõppe eesmärke, saavutati kolm väga olulist asja.
Esiteks, USA näitas ilmselget pühendumust Euroopale. Mõelge rahale ja ajale, mis kulus selle õppuse planeerimisele ja toimunud osale. See oli märkimisväärne ressurss.
Mitte keegi Euroopas, ükski liitlane ega sõber ei peaks saama kahelda USA pühendumuses. Ja see juhtus presidendivalimiste aastal, mis ei ole ilmselge eelis presidendile. See saadab ka Kremlile signaali, et USA on Euroopale pühendunud ja oleme valmis tegema, mida vaja.
Teiseks, me ikkagi saime liikumist harjutada. Merevägi – ka Saksamaa oma – sai harjutada sisse tulevate konvoide toetamist. Nagu sai ka harjutada konvoide liikumist Belgia, Hollandi ja Saksamaa kaudu Poolasse. Saime harjutada ka varustuse ladudest välja võtmist.
Kolmandaks oli see hea võimalus parandada meie arusaamist transpordiinfrastruktuurist: kellega tuleb mida kooskõlastada. Võõrustajamaade toetust tuli igalt poolt rohkem, kui eeldasime – kütust, parkimiskohti, laoruumi, transporti, politsei tuge – kõike seda.
On kõlanud mureavaldusi, kuidas mõjutab koroonaviiruse levik liitlasvägede valmisolekut. Kui suur murekoht see on? Kui vaadata näiteks lennukikandja Theodore Roosevelti komandöri abipalvet jne.
Loomulikult pole sõdurid ja madrused immuunsed koroonaviirusele.
Juhid ja komandörid nii USAs kui liitlaste juures, kaitseministrid, peavad otsima tasakaalu missiooni täitmise – milleks on meie riikide ja liitlaste julgeolek – nagu ka kaitsega tegelevate sõdurite ja tsiviilisikute tervise kaitsmise vahel. Õppuste piiramine on näide sellest.
Mina olen praegu Frankfurdis, Wiesbadenis paikneva USA armee Euroopa väejuhatuse peakorteri lähedal.
Käisin seal möödunud nädalal ühel lühikesel kohtumisel ja panin tähele, et nad tegid kõiki asju, mida võiks eeldada: sissepääsu juures oli kontroll, sõdurid kandsid kaitsemaske, küsisid küsimusi selgitamaks, kas sisenejatel võis olla kokkupuuteid koroonaviirusega või isegi sümptomeid.
Pärast sisenemist märkasin, et seal polnud peaaegu kedagi. Enamik sõduritest, kui nende töö seda võimaldab, töötab kodust. Inimesed hoiavad sobivat distantsi. See on hea distsipliin ja lähenemine.
Teatud inimesed peavad tööd tegema. Näiteks need, kes vastutavad luure ja vaatluse eest, haldavad radareid, mis kaitsevad Iraani rakettide eest, või valvavad Venemaa ebaseaduslike õhupiiri rikkumiste ja Vene mereväe tavatu tegevuse järele La Manche’i kanalis.
Mil määral võttis varasem sõjaline planeerimine arvesse pandeemia riski?
Olen aastate jooksul isegi osalenud mõnel õppusel, mille stsenaariumis oli pandeemia USA idarannikul, mis häiriks lisavägede saatmist Euroopasse. Me oleme seda harjutanud. Tean, et mitmetes rahvuslikes struktuurides võetakse harjutamise juures seda võimalust arvesse. Aga kui ei võeta arvesse nende harjutuste õppetunde ega järgita neist tulevaid soovitusi, on ikkagi probleem.