/nginx/o/2018/05/01/7817607t1h9186.jpg)
Psüühikahäirega kolmekümnendates eluaastates Ivan (nimi muudetud), kes oli pidevalt Kohtla-Järve politsei huviorbiidis ja terroriseeris aastaid naabreid, sai märtsis lõpuks ravile, kuid alles seejärel, kui oli inimest noaga rünnanud.
Ivan elas mitu aastat ema korteris Kohtla-Järvel üksinda. Peale voodi või diivani, kus ta magas, oli korterist kõik muu välja visatud. Seinad olid täis kirjutatud. Korteri akna all kõrgub tänini kivihunnik. Naabrinaine Viivi väidab, et Ivan lõhkus korteri seinu. «Ta viskas tükid aknast alla. See on ohtlik. Lapsed tulevad koolist ja tema teeb sellist asja,» kurdab proua.
Ivani ema Olga (nimi muudetud), kes elab teises linnas, käis pojal viimati külas 2018. aastal. Ema kardab teda. Ivan muutub agressiivseks ja lõhub asju. Ta on korduvalt haiglas ravil olnud.
«Ta ei söö neid tablette, mis on skisofreeniahaigetele määratud. Kui ta tuleb haiglast välja, siis käitub normaalselt. Siis loobub ravimitest ja muutub ebaadekvaatseks,» selgitab ema.
Poeg minevat aina nahaalsemaks, ei karda oma tegude tagajärgi ega karistust, mis seni on piirdunud trahvimisega.
Olga tunnistab, et ei jõudnud töö kõrvalt varem poja ellu piisavalt süveneda. Poiss õppis neljadele ja viitele. «Iga ema tunneks ennast õnnelikuna, kui tal oleks selline poeg,» lausub naine, kellel on ka pojast kaheksa aastat noorem tütar.
Hetke, mil pojast keskkoolis narkodiiler sai, ta ära ei tabanud. «Kui poeg esimest korda narkootikume proovis, siis hakkas neid kohe müüma,» räägib ta.
Poja ärist teatas talle üks teine lapsevanem.
«Poeg seisis sel hetkel mu kõrval ja ütles, et see on laimujutt,» räägib ema, kes usaldas poega, sest talle polnud poja peale varem kaevatud. Olga ei olnud narkomaanidega kokku puutunud, kuid edaspidi hakkas puutuma.
«Ivan arvas, et on kõva mees – rikastus narkootikumide müümisega, valetas ja tarbis rohkem kui teised. Tema psüühika ei suutnud seda taluda,» räägib Olga, lisades, et poeg ei soovinud loobuda.
Kord õnnestus emal viia alaealine poeg Ahtme psühhiaatriakliinikusse.
«Arst ütles, et uriiniproovist leiti narkootikumi, et nemad selliseid vastu ei võta. Ja meid aeti välja. Kui keegi oleks mul aidanud toona Ivan psühhiaatriakliinikusse saada, siis võib-olla ta ei oleks nüüd skisofreeniahaige,» oletab naine.
«Praegu on tal täielik töövõimetus. Ta näeb hallutsinatsioone. Aga ta ei soovi ennast ravida,» räägib Olga. «Ta ei arva, et oleks haige, ta arvab, et on narkomaan, ja seega ei soovi psühhiaatri abi.»
Ühel päeval Olga loobus, ostis talu ja kolis tütrega sinna.
«Ma arvan, et olin rumal. Ma oleks pidanud poja kaasa võtma,» tunnistab ema. «Ta läks ohtlikuks. Aga mul on noorem tütar kodus,» põhjendab ta. «Mul oli 11 aastat põrgut.»
22-aastasena lõi Ivan õde mitu korda rusikaga nina pihta ja mõisteti selle eest kohtus süüdi.
Ivan on läbi teinud mitu mõnekuulist ravikuuri. Samuti on ta sattunud ravile Saksamaal, kui käis Poolas ja Amsterdamis kerjamas ja narkootikume otsimas. Ema sõnul pole ta viimased kolm aastat ravi saanud. Selle aja jooksul on ta mitu korda süüdi mõistetud narkootikumide tarvitamise või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest. Samuti varastamise eest. Muist trahve on tänini tasumata, ta on jätnud ka kohtuistungitele ilmumata.
Ivani naabrid pöörduvad alatasa politsei poole: mees on tekitanud majas tulekahju, naabreid üle ujutanud. Öösiti olevat ta väga lärmakas: karjub ja sõimab.
«Ta näeb nagu midagi. Kord ütles minule ka. Ikka helistas mu ukse taga, aga ma ei lasknud teda sisse. Ta ütles, et nüüd ronivad nad minu poole,» räägib naabrinaine Viivi, kes on helistanud selle pärast linnavalitsuse sotsiaaltöötajale. «Sotsiaaltöötaja ütles, et miks nemad peaks temaga tegelema. Et tal on vanemad.»
Ema väidab, et poeg keeldus abist. «Kui terve kortermaja ei saa midagi temaga ette võtta, siis mida saan mina teha?» Kohalikust omavalitsusest on talle antud juhised, et kui Ivan läheb agressiivseks ja ohtlikuks, tuleb kutsuda politsei või kiirabi, kes viib ta psühhiaatri juurde.
Ida prefektuuri teabebüroo juhi Agur Tehveri sõnul satuvad haiged inimesed tihti nõiaringi. Inimene jätab tabletid võtmata, ärevusest teeb midagi, kutsutakse politsei, kes viib psühhiaatri juurde, arst annab ravimeid, inimene muutub stabiilseks ja lastakse haiglast välja. Niiviisi mitu korda.
Probleemi lahendamiseks on politsei korduvalt pöördunud omavalitsuse poole. «Ega need tähtsad ametnikud seal hakka ise nii väga liigutama, kui tähelepanu ei juhita. Kindlasti on meil näiteid ka südamega töötavatest inimestest, aga võiks olla jõulisem. Me ei räägi ju sadadest inimestest, vaid mõnest probleemsest. Korduvalt ja korduvalt ja korduvalt…» räägib Tehver.
Kohtla-Järve linnavalitsuses on Ivan tuttav alates 2016. aastast. Linnapea Ljudmila Jantsenko lausub, et nad on alati reageerinud igale Ivani kohta käivale vihjele, üritanud temaga pidevalt kontakti luua, suunata ning veenda teda ravile minema, abi vastu võtma.
«Ivan saab kohati aru, et ta on haige. Ivanil on vanemad, kellel on olnud alati võimalus pöörduda meie poole abi saamiseks ning kellega ollakse ka kontaktis,» räägib Jantsenko, kes ütleb, et mehele ei ole võimalik määrata koduteenust ega muid teenuseid vägisi. «Sundravi on väga äärmuslik abinõu, kui ükski teine meede või ambulatoorne ravi ei aita,» täpsustab linnapea.
Linn on pakkunud Olgale võimalust kohtusse pöörduda, et ta saaks poja ravile saata. Ema keeldus. «Ma ei pöördu mitte kunagi tema vastu ei kohtusse ega mujale. Ta on minu poeg,» lausub ema. Poja eestkostja ta ka olla ei soovi. Ta kardab, et poja trahve peab siis tema maksma hakkama.
«Ta käituks nii, nagu tahab, aga mina peaksin maksma. Ma olen tema pärast tervisele liiga teinud. Ma ise pole veel psühhiaatrilisele ravile jõudnud, sest pean maal loomi,» räägib Olga.
Nõiaringist murdis Ivan enese teadmata end ise välja, kui ründas detsembris inimest noaga. Prokuratuur algatas tema suhtes kriminaalasja ja tal tuli kolm kuud vahi alla olla. Kohus otsustas saata ta sundravile.
Kas Kohtla-Järve linnavalitsus oleks saanud aidata, enne kui Ivan teisele inimesele noaga kallale läks? Sotsiaalministeeriumi seisukoht on, et esmane tähelepanu ja abi peab tulema kohalikult omavalitsuselt. Kui inimene ei soovi abi vastu võtta, kuid kõik märgid näitavad, et sekkumine on vajalik, siis annab sotsiaalhoolekande seadus võimaluse kasutada tahtevastast hooldust. Kohalik omavalitsus saab psüühikahäirega inimese asjus kohtusse pöörduda ja taotleda tema kinnisesse asutusse paigutamist ja/või talle eestkoste seadmist.
Sunniga ravimiseks peavad olema täidetud kolm kriteeriumi: inimesel on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab ta enda või teiste elu, tervist või julgeolekut, muu psühhiaatriline abi teda ei aita.
Küsimus on selles, kuidas hinnata inimese ohtlikkust. Otsuse selle kohta langetab kohus, kuid hooldusteenusele paigutamise saab algatada kohalik omavalitsus või eestkostja.
Agur Tehver Ida prefektuurist ütleb, et kohalik omavalitsus ei ole nendes asjades väga kompetentne. «Meie näeme oma töös, et kohalik omavalitsus ei taha probleemsete inimestega eriti tegeleda. Pigem vaadatakse lähedaste otsa.»
Miks Kohtla-Järve pole kohtusse pöördunud või taotlenud eestkostet, kui Ivani ema sellest keeldus? Abilinnapea Niina Aleksejevalt sellele selget vastust ei saa.
«Vist oli mitu põhjust. Näiteks ema on seadusega kohustatud oma poja eest vastutama. Tegime nendega püsivalt tööd. Ema tegeles oma pojaga,» lausub Aleksejeva.
Huvitav, et sotsiaalhoolekande eest vastutav abilinnapea ei tea, et sotsiaalkaitsesüsteemi osaks on küll inimese ja tema perekonna omavastutus, ent ükski seadus ei pane perekonnale kohustust täisealist pereliiget kohaliku omavalitsuse asemel hooldada. Sellise järelduseni jõudis riigikohus, kui hindas Narva sotsiaalhoolekande teenuseid.
Riigikohus on lisaks märkinud, et riik ei saa lasta asjal nii kaugele minna, et esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus sõltub suuresti sellest, kui võimekas on inimese koduomavalitsus.
Tehver ütleb, et sellistes rasketes olukordades tuleks leida lahendus koostööd tehes. Lakoonilised standardvastused linnalt «ei oska», «pole raha», «ei saa» ei kõlba. «Minge ja vaadake siis ringi. Kusagil need asjad ju toimivad. Sõitke Pärnusse või Võrru ja vaadake, kuidas seal tööd tehakse,» soovitab Tehver.
Kohtla-Järve ei tunne, et oleks reageerinud nõrgalt. «Oleks väär väita, et antud olukorras oleks süüdi kohalik omavalitsus, selliseid olukordi pole võimalik ette näha, ka täiesti terved inimesed võivad käituda ettearvamatult,» lausub linnapea Jantsenko. Ta lubab, et Ivani vabanemisel töötab omavalitsus temaga edasi, hindab tema abivajadust ning võtab kasutusele meetmed. «Kindlaid plaane ei ole võimalik teha inimesega suhtlemata ning tema olukorraga tutvumata.»
Millal Ivan haiglast välja saab, ei ole teada. Kohus otsustas ta saata sundravile kuni paranemiseni või kuni ta pole enam teistele ohtlik. Ravi lõpetamise üle otsustab kohus.
Ivan suunati Viljandi haiglasse. Kuigi Olga oleks eelistanud, et Ivan saadetaks vanglasse (sest poeg peab oma tegude eest vastutama), ei hakanud ta vaidlema. Ta kartis psühhiaatriahaiglat, sest kartis, et poeg muutub «juurviljaks». Nende hiljutine vestlus rahustas teda. «Arvasin, et ma ei kuule temalt enam sellist juttu. Ta ei olnud juurvili. Ta rääkis, nagu meie räägime praegu telefonitsi. Ma arvasin, et tal tuleb depressioon, aga praegu talle meeldib seal,» räägib naine.