Signe Kivi: kuidas sul Tartus läheb?

Signe Kivi FOTO: Margus Ansu

Aasta tagasi tööd alustanud parlamendikoosseisu tööstiil ja kõnepruuk oli alguses jahmatav, aga siis saabus rutiin, mida on raputanud koroonakriis ja avastus, kuivõrd enesekesksed on saadikute probleemikäsitlused.

Seda küsiti minult veel kaks kuud tagasi, ehkki olin Tartust ära ja uuel töökohal riigikogus juba terve aasta, ning ausalt öeldes tegi selline pöördumine iga kord meele rõõmsaks. Sest mulle meeldis siin, meeldis kunstimuuseum ja linn, kus aeg liikus aeglasemalt ja mõtted kiiremini. Meeldisid inimesed, kes tulid tänaval juurde ja kohvikus vestlema ja näituste avamistele uudistama. Jah, nüüd on lausa füüsiliselt valus olla korralik kodanik kodus – mitte sõita, mitte reisida, mitte tulla Tartusse.

Mul oli plaanis kirjutada oma töökogemusest riigikogus. Esialgsest rõõmust, siis ehmatusest ja pingetest mitte ainult parlamendi suures saalis, vaid ka vastuoludest iseeneses. Viisteist aastat tagasi olin siin esimest korda ja ausalt öeldes ei osanud siis väga hästi oma kohta leida. Pärast ülikiiret ministriaega venis riigikogu asjaajamine sajajalgse tempos – aga liikmeid ongi 101 – ja kõik oli minu jaoks nii ettearvatav ja politiseeritud.

Toompea on ikka endise koha peal ja riigikogu hoone rõõmroosalt vene õigeusu kirikuga vastakuti. Parlamendihoones on nüüd rohkem klaasist turvauksi ja kabinettides uhkemat mööblit, aga muidu on kõik vanamoodi.

Kõige rohkem on muutunud inimesed, see, kuidas käituvad valijate lähetatud sada üks saadikut. Paraku pole selleski midagi erilisemat võrreldes ükskõik millise töökohaga: kes ikka lasteaias mänguautoga teistest üle sõidab, teeb seda oma uhke maasturiga ka keskeas. Kes pidi koolis teiste nöökimist pisarsilmi taluma, on ülemusena kiuslik ja kättemaksuhimuline. Ja kes armastab mahlakat sõnavara, kasutab seda ka parlamendi kõnetoolis. Just selle võrdlusega rahustasin ma end uues töökohas kaks esimest kuud ... Edaspidi tuli rutiin.

Kes ikka lasteaias mänguautoga teistest üle sõidab, teeb seda oma uhke maasturiga ka keskeas. Kes pidi koolis teiste nöökimist pisarsilmi taluma, on ülemusena kiuslik ja kättemaksuhimuline.

Viisteist aastat tagasi imestasin, kui rahvaesindajad esimesel päeval end ennast­unustavalt pildistasid ja vannet andvatele valitsusliikmetele sõna otseses mõttes sülle ronisid. Arvasin, et see on üks mööduv mood. Ei ole. Nüüd, kui peaministri soovitus rahvale soosib maskikandmist, oleme ka riigikogus vahelduva eduga püüdnud maske kanda. Meile jaotati enne juhatuse valimist igaühele üks.

Edaspidi on lihtsamate näokatete kõrvale ilmunud ka omatehtud ja disainerite looming ning muidugi on see lisanud elevust nii professionaalsete fotograafide kui ka saaliselfitajate hulgas.

Omamoodi enesekaitse on ka läbipaistev krabisev vihmamantel, mida üks lugupeetud saadik eriolukorra algusest kannab. Mina selle tõhususes kahtlen, aga eriolukord on ilma naljata eriline olukord ja igaüks peab oma tervise eest ise hoolt kandma.

Võimalik, et minu valijad on pettunud, et ma ei ole end kirja pannud nendesse kõikvõimalikesse toetusrühmadesse, mida esimestel kuudel pea iga päev loodi.

Olen seda meelt, et riigikogu liige peabki toetama paljut ja hea seisma väga paljude erinevate valdkondade heaolu eest ning selleks pole vaja omaette komisjoni, komisjoni esimeest ja mitut aseesimeest.

Aga kindlasti on teemasid, mida parlamendis saab algatada ja ühiskonnas vedada ja nende tööst, just tööst, soovin kindlasti osa võtta – et ka iseennast harida.

Küsimus lugejale: milline sõna kõlab riigikogu saalis vaat et iga kõneleja suust?

See on mina ja minu ja mulle.

Küsimus lugejale: milline sõna kõlab riigikogu saalis vaat et iga kõneleja suust?

See on mina ja minu ja mulle. Hea kolleegiga alustasime minade korjet, aga see jäi pooleli, sest näiteid oli nii palju, et lugemine läks sassi.

Samas on isiklik kogemus vaieldamatult igale inimesele oluline ja tõene, aga valitud saadikuna eelistaksin selle kõrvale saada ka teiste ja teistsugust arvamust. Nii et olemata ise minapatust prii, püüan nüüd ja edaspidi laiemat pilti esindada.

Üks asi, mis rahval mureks, on südamel. Uskuge, opositsiooni saadik võib koalitsiooni saadikuga kohvikus sõbralikult vestelda ja võib, isegi peab kõiki kolleege viisakalt teretama, olgu maailmavaade ja valikud täiesti teistsugused. Võib küll, aga see ei olnud mulle kohe kerge. Kuid lubadus valijatele oli ju olla avatud.

Tartust. Viimasel külaskäigul ei leidnud ma kunstimuuseumi kõrvaltänaval enam lagunevat maalilist müürijuppi, mis võis olla varisemisohtlik ja tuligi lammutada, sest elu läheb edasi ja kõik muutub aegamööda. Läheb mööda ka eriolukord ja taandub vastik ohtlik viirus.

Lõpetuseks küsin ise: kuidas teil Tartus läheb?

08.04.2020 11.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto