Vikerkaar loeb. Hea näide «keskmiselaubalisest» kvaliteetkirjandusest

Delia Owens, «Kus laulavad langustid». FOTO: Raamat

Karantiiniaeg on jätnud mulle rohkem võimalusi lugemiseks ja Zoomis seminaride juhendamisest väsinud silmi trotsides olen teinud tutvust viimase paari aasta rahvusvaheliste bestselleritega. See on hea kriisiaja lugemine. Närvid on maailmas toimuvast niikuinii läbi ja hästi punutud jutulõng on parim viis mõneks tunniks mõnda alternatiivmaailma sukelduda ja ohutus keskkonnas adrenaliininäärmetel töötada lasta.

USA zooloogi ja ajakirjani­ku Delia Owensi debüütromaan «Kus laulavad langustid» (2018) on oma žanri – sotsiaalselt tundliku laiatarbepõneviku – perfektsuseni lihvitud näide. Kellel on loetud Gillian Flynni «Kadunud» või Lionel Shriveri «Me peame rääkima Kevinist», tunneb ennast Delia Owensi maailmas kui kodus.

Esimeses peatükis leitakse ühest Põhja-Carolina troopilisest soost laip. Võib-olla sooritas ta enesetapu, aga võib-olla mitte… Intriig on kohe käivitatud. Küüniline lugeja võiks nentida, et autori ideaallugeja on siin selgelt mõne suurema Hollywoodi filmistuudio produtsent, kes haaras juba esimese lehekülje juures pliiatsi ning kirjutab varalahkunud Chase’i laipa kirjeldava lõigu kõrvale veerule «Robert Pattinson?».

See selleks. Lugu jookseb ning ka realugejal on huvitav. Järgnevate peatükkide jooksul tutvustatakse meile peategelast, lapsena üksi jäetud Kya Clarke’i, kes elab omapäi padurannikul (mere või suure järvega külgnev märgala, mis on perioodiliselt veega kaetud – Vikipeedia) ja elatub rannakarpide kohalikus poes maha müümisest.

Kya kohtab oma seikluste jooksul tervet hulka USA lõunaosariikide arhetüüpe (et mitte öelda stereotüüpe): mustanahaline poepidajanna, kes ainsana külas kohtleb Kyat kui inimest ja mitte kui veidrikku; esimene armastus Tate, kes on küll üllas, ent, noh, nagu esimene armastus ikka; ning viimaks toosama Chase, kes mõjub kui klassikaline hilisteismeline maamees, kes tunneks ennast Rasmus Merivoo «Tulnuka» tegelaste seltskonnas kui kodus.

Owensi kiituseks on need karakterid kirjutatud mitmemõõtmelisemaks, kui nende ülevaatlik visandamine lubada laseks. Kirjaniku tõeline tugevus ei ole aga mitte karakteriloomes, vaid looduskirjeldustes: mõtisklused maršielust, putukatest ja loomadest, empaatia looduse suhtes ja zooloogi teadmiste (suuremas osas) vaimukas ülekandmine inimeste ellu süstivad «Langustidesse» märgatavalt rohkem elu ja isikupära kui keskmises lennujaama­põnevikus.

Ent Owens on ka meisterlik žanritega mängija. «Langustid» kihutab läbi vähemalt viie žanri: mõrvamüsteeriumi, sotsiaalse draama, tundekasvatusloo, melodramaatilise armastusloo ja kohtudraama. See pole pelgalt käeharjutus eri žanrite taastootmisel, vaid Owens kasutab žanre, et mängida lugeja ootustega.

Just nimelt seetõttu, et enamik lugejaid teab, kuidas üks kohtudraama peaks kulmineeruma, või kes ühes esimese armastuse loos on määratud haiget saama, annab Owensile võimaluse lugejal vaip alt ära tõmmata, pillates samal ajal piisavalt viiteid, nii et tagantjärele tundub loo areng täiesti loomulik ja ettemääratud.

Kes tahab «Langustide» kaudu USA lõunaosariike paremini tundma õppida, peaks muidugi ettevaatlik olema. Owensile on korduvalt ette heidetud Lõuna kujutamist rohkem stereotüüpide kui tegelikkuse kaudu ja paljud neist stereotüüpidest on omamoodi laetud («targa vana musta naise» kuju on näiteks USA orjanduse ajalugu arvestades eriti probleemne).

Ent kui tahta mõelda populaarsete žanrite toimemehhanismide üle ja mõista põletavaid sotsiaalprobleeme Ameerikas laiemalt, siis on «Langustid» ideaalne lugemine. Naistevastase vägivalla, väikelinna kogukondade ühtehoidvuse ja eelarvamuslikkuse ning politseiasutuste võimu piiride kohta on sellel teosel öelda nii mõndagi ja paljugi Owensi analüüsist on relevantne ka Eestis.

Viimaks on «Langustid» hea näide kvaliteetkirjandusest, mis eksisteerib nn keskmiselaubalisel (middle-brow) tasandil. See on lihtsasti loetav, kaasahaarav, vormiliselt tuttav, ent samas sotsiaalselt tundlik ja selgete üldistusambitsioonidega, mitte lihtsalt «jutukas». Selliseid teoseid naeruvääristatakse kahetsusväärselt palju, neil on kombeks figureerida müügiedetabelite tippudes, ent kultuuriajakirjandusest kipuvad nad välja jääma.

See on mulle üldiselt tundunud veidra snobismina. Ka populaarsete žanritega mängimine võib olla esteetiliselt nauditav ning kui ühe kirjandusteose õnnestumise mõõdupuuks on selle võime tõmmata lugeja eripärasesse maailma, näidata talle midagi kellegi teise silmade läbi, siis on «Langustid» kahtlemata õnnestunud. Ja korraks mingit muud maailma uudistada ei tee praegu kahtlemata paha.

 

Delia Owens

«Kus laulavad langustid»

Tõlkinud Bibi Raid

Rahva Raamat, 2019

392 lk

Delia Owens, «Kus laulavad langustid». FOTO: Raamat
Seotud lood
09.04.2020 13.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto