Sisukord
AK
Postimees
11.04.2020
Eesti Repsi plaan: abituriendid teevad kaks eksamit (1) Meedia palub valitsuselt ellujäämiseks tuge (36) Eesti lühiuudised Eriolukorra juhi korraldus Ohtlik käitumine. Juhised pole kõigile (8) «Emal jäi maa peal veel palju asju pooleli...» (6) Omanik eitab hoonete ohtlikkust (7) Majandus Koroonaviirus võttis investoritelt dividendid Investorid usuvad, et börsidel on halvim juba möödas Välismaa Boris Johnson pääses pühade eel intensiivist Välismaa lühiuudised Terras liitus mureavaldusega Ungari pärast (35) Üks Venemaa suurimaid viirusekoldeid asub soome-ugri provintsis Kristuse ülestõusmist kuulutatakse kiriku asemel Youtube’is Tallinna kloostreid kimbutavad sisse tikkuvad usklikud Isa Alfonso: praegust aega ei tohi hiljem unustada Arvamus Prohvet kahvli otsas (5) Sanders eesmärgist ei loobu (4) Ükssarviku unistus (2) Viirusega sõdiv peaminister Juhtkiri: munade koksimine e-kiigeplatsil Hendrik Alla: ära toida terminaatorit (1) Sport Kehaline kasvatus koroonakriisis – kaos või võimalus? (1) Spordi lühiuudised Karl Juhkami kolumn: koroonadebatt optimisti ja pessimisti vahel «Elfyn Evans - kõige tundmatum WRC-sarja täht» Iseseisvat teekonda alustanud Sildaru tunneb vastutust, ent naudib ka vabadust Merendus Taaskohtumine lõksu jäänud paatidega viibib Merenduse lühiuudised (1) AK Urmas Varblane ja Mathias Juust: maailmamajandus pärast koroonat (3) Tõnu Lehtsaar: lunastuse mõttest (10) Kristina Kallas ja Lauri Hussar: kuidas õppida uutmoodi õppima? (5) Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel: kas ja kuidas rääkida infosõjast? (5) Nädala plaat: mida arvata Chalice’i «K r i b u k r a b u st»? Aja auk. Bitches Brew 50 ehk ahistus kultuuris Juurikas 20 aastat hiljem: päevauudised 11. aprillil 2040. Erkki Bahovski: ilustamata Vabadussõda (1) Mart Laar: väärikas ajalugu Krista Kumberg: omadega rabas. Rabast välja Värske teos krimikirjanduse kuldajastust Vikerkaar loeb. Hea näide «keskmiselaubalisest» kvaliteetkirjandusest Digikultuur. Kultuur digitaalses vahenduses (1) Priit Alamäe, Robert Kitt ja Marek Helm: viirusetesti läbinud digiriik Tõnu Viik: koroonakriis levitab virtuaalsust EKI keelekool: Kevade, kevade, armas oled minule! (2) Arter Kaheksa päeva koroonakriisi epitsentris: «Hallo, doktor Laane, kuidas läheb?» Eesti talent hoiatas pandeemia eest kaks aastast tagasi (12) Villu Päärt: ärajäämanähud (1) Lihavõtteks Jaanirannalt: küpseta MerMeri hõrku kohupiimakooki (1) Houston, we have a problem! Apollo 13 startis täna, 50 aastat tagasi (16) Maailmal on vaja üht väikeautot. Sõiduproov Hyundai i10-ga Kuidas maskist sai moeasi? (4) Kriisiaja mees Tiit Vähi: loomulikult tekib hirm tuleviku ees, kuid oleksin optimist (10) Fotolugu: kollektiivne suluseis (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Hea näide «keskmiselaubalisest» kvaliteetkirjandusest

3 min lugemist
Delia Owens, «Kus laulavad langustid». FOTO: Raamat

Karantiiniaeg on jätnud mulle rohkem võimalusi lugemiseks ja Zoomis seminaride juhendamisest väsinud silmi trotsides olen teinud tutvust viimase paari aasta rahvusvaheliste bestselleritega. See on hea kriisiaja lugemine. Närvid on maailmas toimuvast niikuinii läbi ja hästi punutud jutulõng on parim viis mõneks tunniks mõnda alternatiivmaailma sukelduda ja ohutus keskkonnas adrenaliininäärmetel töötada lasta.

USA zooloogi ja ajakirjani­ku Delia Owensi debüütromaan «Kus laulavad langustid» (2018) on oma žanri – sotsiaalselt tundliku laiatarbepõneviku – perfektsuseni lihvitud näide. Kellel on loetud Gillian Flynni «Kadunud» või Lionel Shriveri «Me peame rääkima Kevinist», tunneb ennast Delia Owensi maailmas kui kodus.

Esimeses peatükis leitakse ühest Põhja-Carolina troopilisest soost laip. Võib-olla sooritas ta enesetapu, aga võib-olla mitte… Intriig on kohe käivitatud. Küüniline lugeja võiks nentida, et autori ideaallugeja on siin selgelt mõne suurema Hollywoodi filmistuudio produtsent, kes haaras juba esimese lehekülje juures pliiatsi ning kirjutab varalahkunud Chase’i laipa kirjeldava lõigu kõrvale veerule «Robert Pattinson?».

See selleks. Lugu jookseb ning ka realugejal on huvitav. Järgnevate peatükkide jooksul tutvustatakse meile peategelast, lapsena üksi jäetud Kya Clarke’i, kes elab omapäi padurannikul (mere või suure järvega külgnev märgala, mis on perioodiliselt veega kaetud – Vikipeedia) ja elatub rannakarpide kohalikus poes maha müümisest.

Kya kohtab oma seikluste jooksul tervet hulka USA lõunaosariikide arhetüüpe (et mitte öelda stereotüüpe): mustanahaline poepidajanna, kes ainsana külas kohtleb Kyat kui inimest ja mitte kui veidrikku; esimene armastus Tate, kes on küll üllas, ent, noh, nagu esimene armastus ikka; ning viimaks toosama Chase, kes mõjub kui klassikaline hilisteismeline maamees, kes tunneks ennast Rasmus Merivoo «Tulnuka» tegelaste seltskonnas kui kodus.

Owensi kiituseks on need karakterid kirjutatud mitmemõõtmelisemaks, kui nende ülevaatlik visandamine lubada laseks. Kirjaniku tõeline tugevus ei ole aga mitte karakteriloomes, vaid looduskirjeldustes: mõtisklused maršielust, putukatest ja loomadest, empaatia looduse suhtes ja zooloogi teadmiste (suuremas osas) vaimukas ülekandmine inimeste ellu süstivad «Langustidesse» märgatavalt rohkem elu ja isikupära kui keskmises lennujaama­põnevikus.

Ent Owens on ka meisterlik žanritega mängija. «Langustid» kihutab läbi vähemalt viie žanri: mõrvamüsteeriumi, sotsiaalse draama, tundekasvatusloo, melodramaatilise armastusloo ja kohtudraama. See pole pelgalt käeharjutus eri žanrite taastootmisel, vaid Owens kasutab žanre, et mängida lugeja ootustega.

Just nimelt seetõttu, et enamik lugejaid teab, kuidas üks kohtudraama peaks kulmineeruma, või kes ühes esimese armastuse loos on määratud haiget saama, annab Owensile võimaluse lugejal vaip alt ära tõmmata, pillates samal ajal piisavalt viiteid, nii et tagantjärele tundub loo areng täiesti loomulik ja ettemääratud.

Kes tahab «Langustide» kaudu USA lõunaosariike paremini tundma õppida, peaks muidugi ettevaatlik olema. Owensile on korduvalt ette heidetud Lõuna kujutamist rohkem stereotüüpide kui tegelikkuse kaudu ja paljud neist stereotüüpidest on omamoodi laetud («targa vana musta naise» kuju on näiteks USA orjanduse ajalugu arvestades eriti probleemne).

Ent kui tahta mõelda populaarsete žanrite toimemehhanismide üle ja mõista põletavaid sotsiaalprobleeme Ameerikas laiemalt, siis on «Langustid» ideaalne lugemine. Naistevastase vägivalla, väikelinna kogukondade ühtehoidvuse ja eelarvamuslikkuse ning politseiasutuste võimu piiride kohta on sellel teosel öelda nii mõndagi ja paljugi Owensi analüüsist on relevantne ka Eestis.

Viimaks on «Langustid» hea näide kvaliteetkirjandusest, mis eksisteerib nn keskmiselaubalisel (middle-brow) tasandil. See on lihtsasti loetav, kaasahaarav, vormiliselt tuttav, ent samas sotsiaalselt tundlik ja selgete üldistusambitsioonidega, mitte lihtsalt «jutukas». Selliseid teoseid naeruvääristatakse kahetsusväärselt palju, neil on kombeks figureerida müügiedetabelite tippudes, ent kultuuriajakirjandusest kipuvad nad välja jääma.

See on mulle üldiselt tundunud veidra snobismina. Ka populaarsete žanritega mängimine võib olla esteetiliselt nauditav ning kui ühe kirjandusteose õnnestumise mõõdupuuks on selle võime tõmmata lugeja eripärasesse maailma, näidata talle midagi kellegi teise silmade läbi, siis on «Langustid» kahtlemata õnnestunud. Ja korraks mingit muud maailma uudistada ei tee praegu kahtlemata paha.

 

Delia Owens

«Kus laulavad langustid»

Tõlkinud Bibi Raid

Rahva Raamat, 2019

392 lk

Delia Owens, «Kus laulavad langustid». FOTO: Raamat
Seotud lood
09.04.2020 13.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto