Mart Laar: väärikas ajalugu

Soomusrong Valga jaamas 1919. aastal. FOTO: Valga muuseumi kogu

Asuda arvustama uut kaheköitelist «Eesti Vabadussõja ajalugu» on ausalt öeldes paras väljakutse. Esimene, 1937. ja 1939. aastal ilmunud kaheköiteline ülevaade Eesti Vabadussõjast on lihtsalt sedavõrd ikooniline väljaanne. See oli Nõukogude Eestis võimude poolt ilmselt vihatuim raamat, mis kuulus tingi­museta hävitamisele, neljaks raiumisele ja põletamisele. Selle kodus hoidmise eest võis Siberisse sõita. Ja ometi jäi neid hulgaliselt alles. Mäletan siiani harrast pühendatuse tunnet, kui seda 1974. aastal esimest korda käes hoidsin. Kuidas peaksin selle püha raamatu uut versiooni nüüd arvustama? Aukartus surub lihtsalt juba ette maad ligi.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Teiseks ei tea ma postmodernses maailmas enam, kuidas seda sõda ikkagi nimetada. Kui juba «muistne vabadusvõitlus» kriipis kõrva ja tuli kõrvale heita, ega siis Vabadussõjalgi enam pikka pidu pole. Kas selle nimeks saab «kodusõda ja välismaine interventsioon», «Põhja-Euroopa ristisõjad kommunismi vastu» või «võitlus Euroopa eest» on praegu veel vara öelda. Juba praegu lubatakse Vabadussõda väikese tähega kirjutada, sest eks ta üks paljudest Eestis peetud sõdadest ole. Mulle siiski tundub, et see on teistest Eestis peetud sõdadest mõnevõrra erinev, sest vaid tänu sellele saame rääkida Eesti riigist, õigemini üldse rääkida eesti keeles. Seetõttu kirjutan käesolevas artiklis Vabadussõda suure tähega ja kavatsen seda teha ka igal pool mujal.

Kolmandaks eeldab «Eesti Vabadussõja ajaloost» vähegi asjaliku arvustuse kirjutamine, et selle autor tunneks läbi ja lõhki eelmist kaheköitelist teost, lisaks veel palju muud samal teemal kirjutatut. Mina olen Vabadussõja alal täielik diletant ehk asjaarmastaja. Julge hundi rind on aga rasvane ja nii otsustasin selle ikkagi ette võtta.

Vabadussõja ajaloo uue väljaande kallale asuti Laidoneri muuseumis tegelikult juba 2009. aastal enne Eesti Vabariigi 90. aastapäeva, mil Margus Laidre, Toomas Hiio, Kristjan Luts ja Madis Mikko panid paika töö üldised raamid. Uuesti võeti asi käsile 2015. aastal kindla sihiga ülevaade Eesti Vabariigi juubelipidustuste ajaks valmis saada. Suurema osa raamatust kirjutasid Peeter Kaasik, Lauri Vahtre ja Urmas Salo, oma osa andsid Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Hellar Lill, Toomas Hiio, Toe Nõmm ja Taavi Minnik.

Eraldi tuleb seejuures mainida Reigo Rosenthali panust. Tehtu toimetas ja kirjutas ühtlaseks Lauri Vahtre, nii nagu eelmine väljaanne on ka see ladusalt loetav ehk nagu üks mu mitteajaloolasest tuttav ütles: üks mõnus lugemine. Siiski pole tegemist «haleda lugemisega armsale maarahvale», vaid tiheda ja inforikka tekstiga. Eelmise väljaande kombel pole selles viiteid, mis on igati mõistlik, sest need muudaksid lugemise enam kui vaevaliseks. Viited on siiski olemas ja saavad huvilistele kättesaadavaks elektroonilise väljaande kaudu.

09.04.2020 13.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto