Siiri Laidla: kas olemegi räpased?

Siiri Laidla FOTO: Sille Annuk

Võib ju imestada, et kuidas meie, puhtusearmastajast rahvas, peame hakkama kätepesu A ja B tarkusi omandama. Aga pole see nii elementaarne ühti.

Sellist kevadet ei oodanud keegi.

Jah, loodus edeneb omasoodu. Otsekui ärajäänud talve hüvituseks on meile antud nii tormi-iile kui ka päikselisi pärastlõunaid. Vaevalt saime kehvalt esinenud talve unustades end uue alguse lainele sättida, kui saabus karm reaalsus: kevadet tuleb otsida ja leida üksi või äärmisel juhul kaksi. Ei mingit kambakesi kulgemist, ei mingit piknikku ega välikohvikurõõmu.

Uus reaalsus on kestnud nüüdseks kuu aega. Ei kehti enam ükski kokkulepe, broneering, puhkusepakett, teatri- või kontserdipilet, isegi mitte pulmapäev. Viirus võtab aina tuure üles. Esmasest hämmingust ja eitamisfaasist üle saanud, oleme hakanud olukorraga leppima, vaata et isegi kohanema. Harjuma siiski mitte, ikka lootuses, et hull aeg saab peagi otsa.

Harjumusi on igasuguseid – häid ja halbu. Just praegu loksutab viirusekoll meie sisseharjunud käitumismalle jõuliselt paigast. Sealhulgas ka hügieeniharjumusi. Võib ju imestada, et kuidas meie, puhtusearmastajast rahvas, peame hakkama kätepesu A ja B tarkusi omandama? See peaks ju olema elementaarne? Emapiimaga sisse imetud? Aga pole ühtigi.

Ei hakka siinkohal pikalt esivanemate hügieenikultuurist pajatama. Selle kohta võib lugeda Heiki Pärdi raamatutest.

Ei loe, et käime mitu korda päevas duši all, kümbleme vannis, oskame hinnata saunaleili, liguneme desinfitseerimisvahendiga rikastatud spaabasseinis.

Kui palju tekib pärast selle jama lõppu enese ärakaotanuid, lahutatuid, masendunuid.

1

Poeriiulid on igasugustest käsitöö- ja ökoseepidest lookas. Ikkagi oskab va viirus meist kinni võtta kõige haavatavamalt kohalt – sõrmede küljest. Sest me ei oska karta pindnakkust. Lifti- ja vetsupotinupud, ostukorvisangad, ukselingid, käsipuud ...

Lasteaiast saati on mind saatnud kasvatajatädi, hiljem algklassijuhataja manitsus enne sööki käsi pesta. Ilmus ridamisi isiklikku hügieeni propageerivaid plakateid ja lastelugusid, näiteks Kornei Tšukovski lugulaul «Pese-ennast-sa». Too pesuülem lubas kõik räpased lapsed nahka panna.

Meenub, et Valgemetsa pioneerilaagris vaatasid sanitaarsalklased hommikusel «lineikal» kõigi laste kõrvatagused ja küünealused üle. Kui olid mustad, siis marss jubekülma Ahja jõe äärde pesema! Takkajärele mõeldes – milline ahistamine! Teisalt aga – milline ettehooldus!

Vene ajal tuli peljata pisikuid. Viirused olid vist nii tillukesed, et neid ei osanudki nagu karta. Eriti vastikud olid pesemata kätega levivad kõhutõved tüüfus, düsenteeria, koolera.

Üks kindel taudivoog tekkis augustikuus, kui avaturule ilmusid sõbralikest lõunavabariikidest pärit puuviljad. Kes ja kus seal turul neid vilju pesi?! Ikka värskelt suhu.

Ka mul tuli lasteaiast saadud ilusa nimega bakteri Shigella sonnei tõttu veeta Lina tänava nakkusosakonnas poolteist kuud, hiljem aastake Lille tänava nakatunute rühmas. Mistõttu lükkus edasi kooliminek ja seega muutus tegelikult kogu elusaatus.

Praegu paneb toonane elustiil õlgu väristama. Gaseeritud vee automaadid, mille klaase pesti sealsamas ise veega. Laulupeod, kus ihuvajadusi tuli rahuldada õudsetes kahe jalaauguga välipeldikutes, kätepesuveetsisterne seal läheduses küll ei olnud.

Kuidagi jäime ellu, sest meil oli tugev immuunsüsteem. Me olime räpasusega harjunud.

Kust leida praeguse koroonatõve olukorras isikut, kelle sõna maksab, kes teab asju, kes oskab teadmisi massidesse viia? Sellist ei ole.

1

Aga nüüd? Maailm on muutunud ohtlikuks paigaks. Ka paadunuimad optimistid varuvad salamisi toidutagavara, õmblevad maske ja jagavad sotsiaalmeedias muid ellujäämisnippe. Leidub ka vanu olijaid, kes leiavad, et «elasime Leningradi blokaadi üle, elame ka selle koroona üle».

Ei oska praegu keegi ennustada, kuidas mõjub see sunnitud isolatsioon inimestele, kelle päevade sisu moodustas reisimine, kontsertide ja etenduste vaatamine, suhtlemine, kõige selle ettevalmistamine ja elluviimine. Kogu see meelelahutusäri. Kui palju tekib pärast selle jama lõppu enese ärakaotanuid, lahutatuid, masendunuid.

Millegipärast arvan, et vanade ja haigete mõttemaailmas ei muutu suurt midagi. Ei saanud nad varem kodust väljaspool toimuvatest elumõnudest osa ega saa nüüd ka. Muidugi ei pea ma praegu silmas neid vanainimesi, kel tuleb oma päevi hooldekodus veeta. Nende kaitsekiht on õhuke. Seda on näha ka ametlikes koroonaaruannetes.

Kunagi lugesin lastele õhinal ette Harri Jänese raamatuid «Katrini taskurätikud» ja «Seebi seiklused». See arstionu pühendus noorema elanikkonna harimisele hügieeni vallas.

Kust leida praeguse koroonatõve olukorras isikut, kelle sõna maksab, kes teab asju, kes oskab teadmisi massidesse viia? Sellist ei ole. Ametlikud kõneisikud on äraootaval seisukohal ega julge oma arvamust avaldada. See on ka arusaadav, kuna koroonaviirus varjab oma tõelist palet. Aga käsi seebiga pesta võiksime sellegipoolest.

Seotud lood
13.04.2020 15.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto