Mihkel Kunnus: palve ja pangakonto

  • Koroonakriis näitab ilmalikkuse võitu religiooni üle
  • Usk surmajärgsesse eksistentsi on täiesti kadunud
  • Rahalisest abist on rohkem abi kui eestpalvest
Mihkel Kunnus FOTO: Konstantin Sednev

Selle aasta ülestõusmispühad olid erilised. Võiks öelda, et selle neetud viiruse tõttu on kõik praegu neetult eriline, aga ülestõusmispühade erilisus võimaldab teha ka väikese kultuuriloolise osutuse. Nimelt toob pandeemia loodud õhustik rekordilise kontrastsusega välja selle, kuivõrd erinev on ühiskonna valdav hoiak sellest, mida see püha peaks pühitsema.

Jeesus ütleb Johannese evangeeliumis: «Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?» (Jh 11:24-25) Ja Paulus ütleb selge sõnaga: «Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühi on ka teie usk.» (1Kr15:1) Kirikute sulgemine haiglate ülekoormamise hirmus on nii kokkuvõtlik kujund ilmalikkuse seljavõidust surmajärgsusele orienteeritud kiriku üle, et sellele osutamine lihavõtete ajal võib mõjuda taktitunagi. Usk surmajärgsesse eksistentsi – saati meelitavasse! – on nii võõras, et sellele ei söanda apelleerida isegi kohalik vaimulikkond.

Isegi väikesest annetusest on Toidupangale ja tühja kõhtu kannatavatele lastele rohkem abi kui tervest liturgiast.

34

Selles kohas on kristlus kindlasti surnud. Aga mõned teised aspektid on seevastu küllalt elujõulised. Näiteks mitmesugused variatsioonid uskumusest, et kahe kala ja viie leivaga saab toita tuhandeid. Vähemasti riik saab. Kui vaid on poliitilist tahet. Enamasti väljendub see elu ja majanduse vastandamises (aga ei saa salata, et ka pensionisüsteemi reformijate kõned meenutasid kohati mäejutlust, kus Jeesus kutsus mitte muretsema homse pärast ja mitte koguma maist vara).

Aastal 1905 kirjutas oma ajastu tulisemaid ja selgepilgulisemaid ilmikuid George Bernard Shaw, et «üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi», sest «raha ja elu on lahutamatud», lühimalt: «Raha on elu». See kõlab ebameeldivalt küünilisena. Aga see sama Shaw on ka öelnud, et läbinägelikkust peavad küünilisuseks need, kellel endal see omadus puudub. Isegi väikesest annetusest on Toidupangale ja tühja kõhtu kannatavatele lastele rohkem abi kui tervest liturgiast. Pigem pangaülekanne kui eestpalve.

Milline võiks siis olla kaasajastatud vastus pühadevormelile «Kristus on üles tõusnud!»? «Ah, on ta jee!»

Seotud lood
14.04.2020 16.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto