K, 28.09.2022

Akende renoveerimine kui elukestev õpe

Sabina Kaukis
, vana maamaja omanik
Akende renoveerimine kui elukestev õpe
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Akende sisemaailmaga tutvumine.
Akende sisemaailmaga tutvumine. Foto: Erakogu

Öeldakse, et aknad on maja silmad. Kui nüüd võrdlusega jätkata, siis tõsiasi on, et naised ka ei õpi silmi ühekorraga värvima. Vilumus tekib harjutades ja kogemuste kaudu.

Sama kehtib akende puhul, sest akende taastamine ei kuulu just regulaarsete tegevuste hulka. Kui tegu pole professionaali või fanaatikuga, jätkub aknaid täpselt niipalju, et viimase kordatehtud akna lõpetamisel võib tõdeda, et nüüd on asi enam-vähem selge. Igal majal on isesugused aknad sõltuvalt valmistamisajast, meistrist, hooldusest, ilmakaartest, alusmaterjali kvaliteedist jne. Juhenditest-koolitustest on küll kasu, kuid kõige parem kool on praktika. Järgneva looga sooviksin kõiki julgustada vanu aknaid korda tegema, isegi siis, kui kogemused puuduvad.

Minu vanal ja väärikal maamajal on viisteist akent, lisaks klaasitud veranda ja rehealuse väiksemad valgmikud. Osa aknaid pärineb 1920ndatest, teised 1970ndatest. Need on suhteliselt levinud talumaja aknad – on nii elegantseid, peenete raamidega kuueruudulisi kui ka lihtsamaid, T-kujulise raamijaotusega aknaid. Poolel majal olid algupäraselt koobaltsinised aknaraamid, mis hiljem ookerkollaseks värviti ning tänaseks klassikalise valge värvilahenduse said. Põnev on ka see, et asendatud akende algsed versioonid on enamasti kõik kuuri all alles, sest kunagi ei võinud ju teada, mida või millal vaja võis minna. Nüüd olengi vanadest varudest saanud väljavahetamiseks vajalikke raame ja asendamiseks klaase, samuti on varuks vanu põnevaid suluseid, mida vanavarapoodides krõbeda hinnaga müüakse.

Maamaja, mille aknaid autor hoolega taastanud on.
Maamaja, mille aknaid autor hoolega taastanud on. Foto: Erakogu

Enne mõtle, siis tee

Oma esimesed kaks akent võtsin ette viisteist aastat tagasi. Värv oli koorunud ja mõtlesin, et mis seal keerulist, teen korda. Kohalikust ehituspoest küsisin kõige paremat värvi – lõhnatu, kiirelt kuivav, ja kõige tähtsam, et pintsleid saaks veega pesta. Nägin vaeva, lihvisin pinnad siledaks ja katsin kahekordse värvikihiga. Tulemus oli ilus, kuid kahe aasta pärast pidid aknad eest ära kukkuma ja nägid jubedamad välja kui enne niinimetatud taastamist. Siit järeldus – enne kui teed, mõtle kolm korda järele, uuri, vaata ja vaatle.

Pärast esimesest katastroofist toibumist võtsin kümne aasta pärast ette järgmised kaks akent. Selleks ajaks olin teadvustanud värvi olulisuse. Kohalikust ehituspoest sain kodumaist universaalset õlivärvi, mis haises lisaainete tõttu jubedalt, ja eraldi ot­sustasin katsetada Soomes ­toodetud spetsiaalset aknavärvi. Loomingulise inimesena lähenesin eksperimentaalmeetodil – sisemised aknad värvisin aknavärviga, välimised haisva õlivärviga. Igati korrektselt ja püüdlikult tegutsedes värvisin ära kõik aknaraamide välisküljed, mis tähendas seda, et puidu paisudes ei saanud ma sisemisi aknaid enam eest ära ja mis lõpuks tulid koos värvikihiga.

Aknavärvimise esimene katse.
Aknavärvimise esimene katse. Foto: Erakogu

Pärast seda olin kindel, et ainult tahtest ja tegutsemisest ei piisa, tegemist on märksa mitmetahulisema ettevõtmisega, mis eeldab põhimõtete ja võtete omandamist. Mis aga kasutatud värvidesse puutub, siis mõlemad on seni kenasti vastu pidanud, kuid sellele aitavad kaasa, et aknad asuvad põhjapoolsel seinal ja sügavates orvades, nagu paekivist majale iseloomulik. Seekordse taastamise õppetund oli see, et värvida tuleks siseruumides ja arvestada piisavalt pika kuivamisajaga. Suvel on suur õhuniiskus ja putukad kippusid aknaraamide läikivat pinda uudistama.

Kõike ei pea ise tegema

Kolmandas etapis tundsin ennast juba kindlamini. Võiks lausa öelda, et nautisin protsessi. Põhimõtteliselt kasutasin parimat turul olevat õlivärvi, lõikasin vanu klaase ja kui vaja, kittisin raame. Teadsin, kust tohib ja kust ei tohi värvida. Proteesimiseni pole seni jõudnud ja praegu olen seisukohal, et mõne töö puhul tuleb kogenud ekspertidelt abi küsida. Kõike ei pea ise tegema, kuid ka näiteks koopiate tellimisel on vaja teada, millistel meistritelt mida tellida ja mida nõuda.

Aasta tagasi sattusin väiksemasse aknatöökotta, kus meister oli uhke, et neil on nii hea värv, mis püsib ka siis peal, kui puit alt ära pehkib. Algajale teadmiseks, et suure tõenäosusega on tegu sünteetilise värviga, mis moodustab puidule tugeva kihi ja puitu kogunev niiskus ei saa aurustuda. Kohusetundlik ja hoolas majaomanik peab õppida vanu aknaid vaatama, tundma ja regulaarselt hooldama.

Aken 1920ndatest.
Aken 1920ndatest. Foto: Erakogu

Nii nagu maailmas on kõik muutumises, muutuvad ka restaureerimissoovitused. Näiteks kui enne soovitati raamid vanast värvist täiesti puhtaks teha, siis nüüd tuleks eemaldada ainult lahtine ja kooruv värv. Mis raamil kinni, jäägu alles, sest tugev mehaaline või kuumapuhuriga eemaldamine võib puidu kiule isegi rohkem kahju teha. Materjalide osas kehtib vanade akende kohta reegel, et kasutada tuleks algupärastega sarnaseid materjale: võimalikult sarnane puit, ­naturaalne tsingilisandiga õlivärv, linaõli ja linaõlist valmistatud kitt, vajadusel raamide sisepindade tugevdamiseks šellak. Kui on vaja tihendada aknaraamide ja palkide või tenderpostide vahet, kasutada kindlasti lina- ja kanepivillatakku.

Vale otsus läheb kalliks

Vanadel akendel tõstatub tihti soojapidavuse teema, see on üks akende väljavahetamise põhjus. Üldjuhul kasutati vanasti kahekordset akende süsteemi: suvel ühekordsed, talvel kahekordsed aknad. Kui hoolimata sise- ja välisraamide olemasolust ja korralikust hooldusest (värvitud raamid, kititud või liistudega kaetud klaasid) raamide vahelt tuul läbi puhub, tasuks kaaluda täiendavaid lahendusi. Näiteks kleepida sisemistele raamidele tihendid, kasutada aknateipi või nagu nõukogude ajal kombeks, panna hooajaliselt raamide vahele vatti.

Vanade akende puhul ongi kõige tähtsam vaatlemine. Nagu vana maja ostes: ära torma kohe tegutsema, kõigepealt õpi teda tundma. Sama kehtib akende kohta, sest valed otsused võivad hiljem topelt kallimaks minna. Uuri, mis ajast pärinevad raamid, klaasid ja sulused, millised on värvikihistused ja akna seisund, et määrata edasise töö maht. Jäädvusta aknataastamise protsess pildistades ja võimalusel üles joonistades. Kvaliteetsest puidust ja õige hoolduse korral võib aken vastu pidada sada või enamgi aastat. Oma kogemuse põhjal väidan, et mida vanemad aknad, seda parem on olnud puidu kvaliteet. Ei saa jätta mainimata, et orginaaldetailide väärtustamine on väärtus omaette.

Mida rohkem enda akendele aega ja mõtteid pühendad, seda enam pakuvad huvi ka teised aknad. Enda kohta võin küll öelda, et ei lähe ühestki vanast majast mööda, ilma et akendele tähelepanu pööraks.

Märksõnad
Tagasi üles