Virtuaalne veiniõhtu algajale ehk kuidas end kogemata üksinda purju juua

Dagmar ja pokaalike õuna-ebaküdoonia veini Valgejõe Valge. Ärge laske end petta – see kergelt sakris loo autor veinitas tegelikult uhkes üksinduses, foto jaoks hoidis telefoni veinipudel ja käima läks taimer. FOTO: Erakogu

Mulle meeldib vein ja seltskond, ning lugedes juba neljakümnele lähenevaid päevi, mille olen veetnud isolatsioonis, tuleb tõdeda, et igatsen peole. Üks lahendus, kuidas leevendada sotsiaalsest distantseerumisest põhjustatud üksildust ja eraldatust, on pöörduda virtuaalsete abivahendite poole. Ehk lihtsalt öeldes: hakata veebikaamera ees jooma.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Et asjal oleks natukenegi rafineeritum mekk, tõttab appi Valgejõel asuv Veinivilla. Kui ma neil eelmisel kevadel esimest korda külas käisin, aega veinivannis veetsin ning uimase peaga veiniorienteerumisel osalesin, sain juba maitse suhu. Kõige suuremaks üllatuseks oli ehk see, et eestimaised veinid võivad olla väga head – ei pea üldse kartma, et su maitsemeeli paitab mõni 20 aasta tagune mälestus suhkrusest mustsõstrapuskarist.

Niisiis tundub mõte istuda reede õhtul arvuti ette, käes kaks pudelit ja maitseekspeditsioonil juhatamas Veinivilla sommeljee Gregor Alaküla, suisa imetabase vaheldusena üksinda veini joomisele ja veel suurema vaheldusena üksi üldse mitte joomisele. Enne kaamera käivitamist vaatan isegi korra peeglisse, selga saab parem kleit kui muidu ning kaalun, kas teha hääleharjutusi, nagu enne lavale astumist näitlejad seda teevad – ei meenu hästi, millal pidin viimati inimestega kauem kui veerand tundi rääkima, äkki olen kõnelemise sootuks unustanud.

17.04.2020 20.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto