Telesari: Burda, meie iidol

Üks Aenne Burda teeneid oli naiste standardiseerimine, st ühtse ja sobiva suurusnumbrite süsteemi väljatöötamine. FOTO: Filmikaader

Ajakiri Burda on mitme põlvkonna paleus ja õnnistus. Meil, kes me oleme tulnud nõukaajast ja 90ndatest, on meeles, et ega poest väga mingeid riideid osta olnud, eriti neid, mida oleks tahtnud selga panna. Seetõttu on mini­sari ajakirja looja Aenne Burda elust igati huvitav.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kaheosaline telesari algab selle perioodiga, mil Burda on juba küpses eas abielunaine, II maailmasõda on paar aastat läbi, kuid sõja sünge vari on endiselt Saksamaa kohal. Anne (siis veel sellise nimega) unistab juba mõnda aega oma õmblusajakirja väljaandmisest ja räägib sellest kirjastajast abikaasale, kuid mees laidab mõtte maha.

Vaesest perest pärit Anne lapsepõlvel pikemalt ei peatuta, ka ei raisata aega sellele, kuidas tal õnnestus endale rikas mees sebida. Igal juhul on filmiloo alguseks abielus oldud üle kümne aasta, sest paari vanim poeg on teismeeas ja keskmine poiss kümme. Siis selgub, et härra Burda on teises linnas kõik see aeg armukest pidanud ja tollel armukeselgi on laps, kes nimetab härra Burdat oma isaks. Seebi­ooper muutub kiiresti võimuvõitluseks ja malbest Annest saab raevukas Aenne.

Minisari ise erilist kunstilist elamust ei paku, jäädes pigem korraliku telefilmi tasemele. Stsenaarium on siiski väga hästi õmmeldud ja ladus lugu ongi see, mis miniseebi juures köidab. Fookus on kindlalt peategelasel, mingitesse kõrvalliinidesse ei eksita. Näiteks ei kalduta kaasa tundma tollele teisele naisele, kes on toonases ühiskonnas pidanud üksinda väikelinnas last kasvatama, külajuttude küüsis ja taludes mõtet, et tema kallike on abielus ja kolme lapse isa.

16.04.2020 18.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto