Ain Hanschmidt selgitab pikas usutluses, kui rängalt on koroonapandeemiast tingitud majanduslangus purenud ta äriimpeeriumi silmapaistvaimat ettevõtet Tallinki. Ent mõneti ootamatult kiidab ta praegust valitsust ning räägib sellest, kuidas surutises majanduselu taas käima vedada.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Suured ja võimsad Tallinki laevad – siiski mitte kõik nende uhkest laevastikust – on pargitud Tallinna Vanasadamasse eriolukorra lõppu ja piiride taasavamist ootama. Pilt on justkui võimas, ent samas kurvalt sümboolne, iseloomustamaks ohtlikust viirusest hanguma sunnitud majandust. On ikka kummaline aeg, avastan end taas mõtlemas, kui sirvin kullakirjalist ajakirja Magnaat, kus Eesti väärtuslikumate ettevõtete edetabelit kroonib Tallink. Veel hiljuti oli see tõsi mis tõsi – Läänemere valitsejad ju. Aga nüüd, mil kogu maailma on enda kontrolli alla haaranud koroonaviiruse pandeemia ja Covid-19 nimeline haigus, on kõik teisiti. Kui kiiresti võib kõik ikka muutuda, nendin Tallinki nõukogu liikme ja laevaettevõtte suuraktsionärist firma Infortari juhi Ain Hanschmidtiga vesteldes. «Ongi uskumatu! Mul tuleb silme ette Tiibeti munkade loodud värviline ja keerukate ornamentidega liivamandala, mis ühel hetkel lihtsalt kokku pühitakse … ja läinud ta ongi. Kadunud kõik see hoole ja ülima pühendumisega loodud ilus pilt,» arendab ta mõtet. «Nii kiirelt arenevat kriisi ei oleks osanud ikka mingist otsast välja mõelda. Kohe mitte kuidagi!»

Vaevalt on me pikem usutlus läbi saanud, kui meediasse jõuab info selle kohta, et Rain Lõhmuse LHV panga pensionifond tegi koos välismaise erakapitalifondiga (Novalpina Capital) Tallinkile ettepaneku, et võivad neile laenata 200 miljonit eurot. «Kriisiajale on iseloomulik, et lagedale ilmuvad šaakalid ja raisakotkad ja teised põhjanoolijad. Kõikvõimalikud finantsvahendajad, kes abi ja toetust pakkudes tegelikult raskustes ettevõtteid jahivad,» märgib Hanschmidt.

Saan aru, et see oli teie jaoks vastuvõetamatu pakkumine?

See oli esiteks väga ebaprofessionaalne pakkumine. Pole oma ettevõtja karjääri jooksul kunagi näinud läbirääkimisi, mis toimuvad meedia vahendusel. Sellist pakkumist polegi võimalik vastu võtta. Seega, ütlesime sellele väga konkreetselt ei, kuna ta ei vasta Tallinki 11 000 aktsionäri huvidele ja ootustele.  

Ta just kasutasite kujundit, et raisakotkad ja šaakalid tulevad rasketel aegadel ikka välja?

See on just näide sellest, võiks arvata. Aga eks selliseid pakkumisi tehti varasemate kriiside aegu, ja tehakse ka nüüd.

On siis juba teisigi selliseid pakkumisi tehtud?

Ühendust on võetud, helistatakse ikka, aga sisulisemalt pole räägitud. Mul on konkreetne kogemus 2007. aastast. Kui ma toona oleks ühele säärasele lepingule alla kirjutanud, siis oleks mul nelja aasta pärast olnud laenuintress 400%. Me oleks surnud, kui oleks toona pakutud lepingu sõlminud. LHV ja Novalpina pakkumises oli üksnes lepingu sõlmimise tasu seitse miljonit eurot.

Aga muud lepingudetailid?

Muid detaile ma praegu avada ei tahaks, aga need polnud sugugi paremad. Kummalisel kombel on nad kasutusele võtnud 1990ndatest tuttava stiili, kui ajalehtede kaudu käis suur kemplemine. Pole ammu näinud sellist asja, et kui on saadud ametlikult eitav vastus, et siis panga ja kliendi teema tuuakse sellisel viisil ajakirjandusse. Aga tunnistan, ma ei taha sellesse kätši ennast segada.

Lõhmus andis mõista, et miks peaks riik maksumaksja rahaga toetama teiesugust suurettevõtet, samal ajal kui paljud väikesed tegijad jäävad toetuseta.

Ei jää ju toetuseta. 800 miljonit jagatakse praegu esimeses etapist toetusteks. Euroopa Liit on välja tulnud triljonite ulatuses meetmetega. See sama Šveits, kus Lõhmus elab, pakub väikestele ja keskmises suurusega ettevõtetele 20 miljardit toetust. Kõik Euroopa riigid toetavad oma ettevõtteid. Kõik valitsused on praegu pööranud end näoga ettevõtjate poole. Tuleb ju mõista, et ega me ise oma tegevuse tõttu ei ole raskustes. Riigid ja valitsused, tulenevalt viirusekriisist, panid piirid kinni ja keelasid liikumise.

Minu arvates oleks praegu kõige hullem, kui ettevõtted lähevad omavahel kaklema selle pärast, kes tohib toetust saada ja kes ei tohi. Ja lõpuks, kas Lõhmus on see, kes riigis asju otsustab? Küllap on ikka valitsus see, kes otsustab, kellele anda ja kellele mitte.   

Saan aru, et kõik see lugu vihastab teid.

Ei vihasta. Seiklejaid on ju kogu aeg liikunud, kes otsivad võimalust kellelegi mütsi silmade peale tõmmata. Finantsvahendajaid, kes sulle raskel ajal vihmavarju pakuvad, tuleb hoolega hinnata, et vihma käest ootamatult räästa alla ei satuks.