Viirastused ajast, mida ei tohtinuks olla

Varlam Šalamov, «Kolõma jutud». FOTO: Raamat

Ilukirjandus saab vaevalt olla koledam kui neis raamatutes esitatu. Ent väljakannatamatuks teeb selle hoopis asjaolu, et lugeja ei leia end mitte mõne piinatud sulemehe haiglastest fantaasiatest, vaid hoopis värvikalt esitatud dokumentalistikast. «Lihtne on rääkida lootusest nendele, kes ootavad midagi tulevikult; aga kuidas innustada sellega inimest, kes on liiga nõrk isegi selleks, et oma käega kannatustele lõpp teha?» («Teine maailm», lk 165.)

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Seltsimees Stalini valitsemisaeg on tänaseks kauge möödanik ja pakub noorematele põlvedele pigem ajaloolist meelelahutust. Seda aega ise läbi elamata jääb toonane õhustik kaunis mõistatuslikuks ning tabamatuks. Olgu või ülemöödunud aasta kassahitt «Seltsimees laps» – inimene viidi ühtäkki ära, viibis kusagil ja aastate pärast toodi rongiga tagasi. Kus viibis Helmes Tungal? Mida ta kõik need aastad tegi? Miks ta saabudes nii vanaks oli jäänud? Ja keegi, sealhulgas tema ise, midagi sellest rääkida ei tahtnud.

Millega äraoleku ajal tegeleti, sellest sai eesti lugeja aimu juba kolmkümmend aastat tagasi Aleksandr Solženitsõni kaudu, kelle mahukas looming ja eelkõige «Gulagi arhipelaagi» köited kiiresti eesti keelde tõlgiti. Sõnum, mis tal maailmale edastada oli, oli hirmus. Nõukogude sunnitöö-, vangi- ja hävituslaagritest pärinevate mälestuste kogumisel ja selle meeletu infohulga sünteesimisel korrastatud tekstikorpusteks ei ole keegi olnud märgilisem kui tema. Kuid nagu Solženitsõn ka ise tunnistas, oli tema enda laagrikogemus võrdlemisi leebe.

Poolaka Gustaw Herling-Grudziński ning venelase Varlam Šalamovi laagrikogemused jõudsid esimeste lugejateni juba möödunud sajandi keskel. «Teine maailm» nägi ilmavalgust 1953. aastal. Šalamov kirjutas «Kolõma jutte» kokku kuus tsüklit, alustades sellega 1954. aastal ning jätkates järgmise kümnendini välja. Vastilmunud tõlketeos hõlmab esimest tsüklit.

Need kaks meest või, õigem öelda, kaks «punalible laagrite vereringluses» miljonite teiste omasuguste kõrval, pillutas saatuse tahe impeeriumi kahte erinevasse otsa. Kui poolakas saadeti 1940. aastal Poola-Leedu piiri ületamise eest Arhangelski oblastisse Jertševo laagrisse, siis Šalamov jõudis oma 17 laagriaasta jooksul näha hoopis enamat, suurem osa neist Siberi Kaug-Põhjas, ligipääsmatul ja trööstitul Kolõmal.

17.04.2020 20.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto