Sisukord
AK
Postimees
18.04.2020
Eesti Pikalt vindunud rahulolematus sai minister Karule saatuslikuks (37) Eesti lühiuudised LHV ja Tallink laskusid sõnasõtta laenu pärast (4) Koroonaviirus lõikas telesarjadel lõpud ära Ei tohi alla anda! Narva kohvik hoiab endal kriisi kiuste elu sees Majandus Koroonakriisi superstaar pani Microsofti põlved värisema Tallinna börs taastub visamalt kui teised Tallinna Kaubamajal oli ilus esimene kvartal Välismaa Hulga uute viiruseohvrite leidmine tekitab küsimusi (11) Eksperte eirav Bolsonaro vallandas kriisi keskel tervishoiuministri Välismaa lühiuudised Juudiriigi poliitrivaalid pole ikka koera sabast üle saanud Inimtühja rahvuspargi lõvid tukkusid keset teed Küprose imaam äratab ellu lõhenenud saare lõunakalda islamipärandit Arvamus 21. sajandi Rockefellerid Samm selge pildi poole Pealinna valvur Pankuri valearvestus Näidishukkamine pudrupaja äärel (9) Eesti läks kasiinosse Sport Kolumn ⟩ Jaanus Kriisk: spordigraatsiad meie kõrval Tormis Laine – tippu pürgiv noor mäesuusataja, kes edestab kõiki Kesk-Euroopa superriikide eakaaslasi Merendus Raudne rannakaitse hävitab randa (1) AK David Vseviov: Lenini müüdi metamorfoosid (5) Aimar Ventsel: Lenini võitlus elab! (13) Lauri Mälksoo: kas eestlased on enesemääramisõiguse eest Leninile tänu võlgu? (5) Hardo Pajula: märkmeid Lääne revolutsioonilisest traditsioonist (24) Meelis Sütt: kodus olla või mitte olla? (2) EKI keelekool: #trellitatudkeel Tiit Pruuli: noor Mart Laar ja noor Jakob Hurt (4) Kunst sinu ümber. Maalikunsti uuendaja Merike Estna Vikerkaar loeb. Õigus iseäralikkusele (3) Viirastused ajast, mida ei tohtinuks olla Kõigi mälestuseks, kes jäid Kolõma põrgus ellu (2) Kuidas Vive Tolli mind mõjutanud on Aja auk: Meil ei ole teile ühtegi uudist Juurikas: Kohtunik Di viimane juurdlus Trad.Attack! pressis staadioni muusikasse Arter Suurettevõtja Ain Hanschmidt: «Kriisiajale on paraku iseloomulik, et lagedale ilmuvad šaakalid, raisakotkad ja teised põhjanoolijad.» (13) Lasnamäe korterist LA muusikataevasse Elisabet Reinsalu ja teiste enneolematu elu Esta Tatrik: Hiina juuksenõel Virtuaalne veiniõhtu algajale ehk kuidas end kogemata üksinda purju juua (2) Tervitusi Narva-Jõesuu brutaalseimast köögist: Franzia ülemkokk Indrek Kõverik sõidutab oma puhvetipakikesi ka Tartusse ja Tallinnasse Range Rover saab 50-aastaseks. Ajaloost selgub nii mõndagi üllatavat Maailma moehitt number üks, mille igaüks saab kodus ise välja võluda Rohkem, kui ühele inimesele vaja. Sõiduproov LR Range Roveriga (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kuidas Vive Tolli mind mõjutanud on

4 min lugemist
Vive Tolli. 28.07.1928 ‒ 08.04.2020 FOTO: Toomas Huik

Hiljuti lahkus taevastele radadele eesti graafika lipulaev ja grand old lady Vive Tolli. Ka mul on olnud au temaga suhteliselt lähedalt kokku puutuda. Võin isegi öelda, et Vive Tolli on mind päris tugevasti mõjutanud, kusjuures lausa eri eluetappidel. Postimehe kultuuritoimetuse palvel siinkohal sellele kõigele väike tagasivaade.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui ma väike olin, meeldis mulle raamatutest pilte vaadata. Lugeda mulle eriti ei meeldinud, aga pilte vaadata võisin hommikust õhtuni. Mida täpsem joonistus ja rohkem detaile, seda ägedam oli. Ja mida värvilisem. Kuigi ega mõnel mustvalgel asjal ka väga midagi häda olnud. Näiteks Günther Reindorfi pildid «Eesti rahva ennemuistsetes juttudes» ja Romulus Tiituse karikatuurid.

Ühel hetkel ilmus aga meile koju raamat «Alice Imedemaal» ja see oli midagi hoopis muud. See ei olnud ilus, see ei olnud kole, see oli õudne. Räägin siin muidugi ainult piltidest. Neis piltides oli minu jaoks ­midagi mulle täiesti uut, tagantjärele vaadates ilmselt mingi irratsionaalsus ja pigem tunne kui kirjeldus. Emotsioon. Juba see roheliste vidusilmadega padjapüürikujuline nägu raamatu kaanel oli nii jube, aga samas mingil moel ka väga ligitõmbav.

Mäletan, et üksi kodus olles võtsin tihti selle raamatu välja ja vahtisin kaane peal seda nägu (see kordus raamatu sees ka mitmes kohas) ja tundsin mingit seletamatut hirmutunnet. Ükskord tegin seda tohutu äikesetormi ajal ja siis oli nii-öelda täislaks. Võin liialdamata öelda, et need illustratsioonid on mulle sõna otseses mõtte pähe sööbinud ja just nimelt oma tunde poolest, sest mingeid kribu-krabu detaile seal ju pole. Mingi ebamäärasus ja salapära, veidrad värvitoonid, kummituslik atmosfäär. Etteruttavalt võin öelda, et just sellesama kummitusliku atmosfääri tõttu said ühel hetkel neist «Alice Imedemaal» joonistustest minu lemmikud ja seda on nad siiani.

Kunstnikuks saamise huvi mul lapsena polnud ja nimi Vive Tolli seal raamatus ei öelnud mulle ka kõige vähematki. Kõige vähemat ei öelnud mulle Vive Tolli nimi ka siis, kui sain nullklassi minnes (aasta enne esimest klassi neile, kes lasteaias ei käinud) raamatu nimega «Karuaabits». Seegi oli ju Vive Tolli illustreeritud, aga ei ajanud üldse hirmu peale. Pigem täitsa meeldis. See kõik oli seitsmekümnendate alguses.

17.04.2020 20.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto