Raudne rannakaitse hävitab randa

Valgeranna meremüür ei takistanud tormilainete ületipnemist ning kaitstav pinnas on ära uhutud. FOTO: Rain Männikus

Rannikuteadlased ja -insenerid hoiatavad, et paljud liivarandade kaitseks paigaldatud kividest rannakindlustused ehk meremüürid, näiteks Kloogarannas, ei täida oma otstarvet; pigem kiirendavad need erosiooni ja kahandavad võimalust rannamõnusid nautida.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui liivarand kipub kaduma ja vesi noolib juba rannal olevaid väärtusi, püütakse randa sageli soomustada mingi vastupidava materjaliga. Selliseid piki randa rajatud tõkkeid, olgu siis tihedalt paigutatud kivid või betoonist, puust või plastist seinad, nimetatakse meremüürideks (inglise keeles seawall). Neid on üsna lihtne ehitada ning veel lihtsam on uskuda, et need kaitsevad maad mere uhtumise eest. Tegelikkus on märksa keerukam. Rannad, eriti liivarannad, on hoogsas muutumises. Seda ei ole võimalik palja silmaga märgata, sest me ei erista üksikute liivaterade liikumist. Peotäis liiva, mis täna on ühes kohas, võib homme olla kümnete meetrite kaugusel. Kuni seda asendab teine samasugune peotäis, ei näe me muutusi. Märkame neid alles siis, kui randa tekib suur ja liikumatu tõke. Kui see ei lase liival omasoodu liikuda, võib liiv mõnest rannaosast lausa kaduda.

Iga väike muutus mõjutab

17.04.2020 20.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto