Juba mõnda aega on poliitringkondades olnud kuulda EKRE rahulolematusest minister Kaimar Karuga, seega ei ole tema tagasikutsumine iseenesest üllatus. Miks aga just nüüd? Minister kutsuti tagasi vahetult pärast viirusaegse lisaeelarve vastuvõtmist ja vahetult enne seda, kui abikraanid ettevõtjatele tegelikult avanevad.
Väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri valdkonda kuuluvad muuhulgas sellised kriisiabi jagavad asutused nagu Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja KredEx. Kui EKRE Karu ministriks kutsus, siis võis tunduda, et need asutused on võrdlemisi kõrvalise tähtsusega ja tiksuvad omasoodu. Järgmisest nädalast alates on need aga ühed suurimad rahajagajad, kes kujundavad olulisel määral kriisijärgse Eesti olemust.
Seda arvestades võib olla märkimisväärne see, mida EKRE siseelu hästi tundvad inimesed on Postimehele rääkinud: et minister Kaimar Karu ei võtnud tööle ega hoidnud ametis neid inimesi, keda erakond soovitas. Riigieelarve protsessis olevat ta arvestanud ametnike ja ekspertide soovitustega, aga mitte erakonnaliikmete tahtmistega.
Üks jutuajamistes üha korduv etteheide ongi erakondlaste ja eelarveraha jagamise lahus hoidmine. Tüli on puhkenud pudrupaja ümber. Siit järeldub ka vajadus järgnevatel nädalatel ja kuudel väga tähelepanelikult ja detailselt jälgida, mis KredExis ning teistes laenuraha ettevõtjatele kriisiabiks laiali jagavates asutustes juhtuma hakkab. Abikõlblikkuse hindamine parteipileti, erakonnale annetuse tegemise või kuulekuse järgi ei sobi Eestisse.
Kui EKRE filosoofiharidusega IT-juhi Kaimar Karu ministriks kutsus, oli neil pärast eelmist selles ametis olnut tarvis näidata, et nad suudavad kaasata ka selliseid inimesi, keda ei saada päevast päeva skandaalid.
Kaimar Karu ministriks valimisega see EKRE-l kahtlemata õnnestus – skandaale pole olnud. Ka EKREs endas on küllaga inimesi, kellele ei meeldinud pidev naeruväärsuse piiril kõõlumine.
JUHTMÕTE
Minister saadeti erru vahetult enne seda, kui abikraanid ettevõtjatele tegelikult avanevad.
Neile oli meeltmööda, et EKRE-l oli korraga minister, keda tema valdkonna inimesed tunnustasid. Sest kiitusest lähtubki järgmine jutuajamistes korduv motiiv: Kaimar Karu hakkas muutuma liiga populaarseks.
Tõsisemat ajendit tasub ilmselt otsida sellest, et minister Karu jättis kooskõlastamata mitmed siseministeeriumist lähtunud algatused, hakates sellega otseselt vastu Mart Helmele. Seda juba enne praegust eriolukorda. Nii võibki uskuda, et erakonna ladvikus on Karust vabanemise mõte küpsenud juba mitu kuud, ehkki talle endale tuli üllatusena, et see juhtus just eile hommikul, keset kõige kiiremat tööaega.
Lisaks kordub erakondlaste juttudes etteheide, et Karu ei kritiseerinud e-valimisi, mida arvutiasjanduse suhtes umbusklik partei temalt väidetavalt ootas. See asjaolu oleks aga pidanud olema algusest peale selge kõigile, kaasa arvatud EKRE juhtkonnale, kes ju Karu ministriks kutsuski.
Tagasikutsumise võimalikest seletustest tõuseb esile see, et Karu ei olnud kuigi innukas parteijuhi suuniseid ja õpetussõnu järgima ning eelistas spetsialistide teadmisi parteilaste tarkustele. Kõige tõsisem küsimus on aga, miks oli ministrit hädasti tarvis vahetada just vahetult enne seda, kui algab Eesti maksumaksjale võetud laenuraha laiali jagamine.
