Juhtkiri: uued normid uues maailmas

  • Koroona ohjeldamiseks ei ole üht ainuõiget strateegiat
  • Ka ühiskonna avamisega venitamine toob kaasa kahjusid
  • Koroonakriisist ei saa väljuda, sellega tuleb kohaneda
Koroonakriisist ei saa väljuda, sellega tuleb kohaneda. Kahemeetrise vahemaa hoidmine on kujunenud normiks ka poejärjekorras. FOTO: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Tunne, et «vana hea koroonaeelne elu» enam kunagi ei taastu, on üha vähem pelgalt hirm ja üha rohkem põhjendatud veendumus. Praegune «kriis» aga ei tähenda ajutist häiritust või kõrvalekallet, vaid paraku teed uude normaalsusesse.

Kõige keerulisem on siin see, et meil pole piisavalt infot keskse probleemitekitaja kohta. Kellelgi ei ole. Näiteks suremuse küsimus, mille üle ikka ja põhjendatult arutletakse. Alustuseks tuleks mõista, et surmavus ei ole viiruse omadus nõnda, nagu tuumalaeng on keemilise elemendi omadus. Mõne inimese see viirus tapab, mõni ei pane enese nakatumist tähelegi. Keskmised väärtused saadakse aga just nimelt keskmistena ning see omakorda sõltub sellest, milline on näiteks uuritava populatsiooni vanuseline jaotus. Milline on seal rasvumus. Milline on seal kaasuvate haiguste hulk. Millised on sotsiaalsed suhted ja kombed. Milline on ravivõimekus. Ja nõnda edasi. Need on vaid mõned kohmakad parameetreid, millest suremus sõltub.

Kuna üheselt parimat universaalset viirusetõrjet pole, katsetavad eri riigid ja ühiskonnad erinevaid lähenemisi. Milline neist on kõige õigem, selgub alles tagantjärele.

Me pole epideemia ajalise kulgemise esirinnas ja seega saame üht-teist õppida teistelt, aga isegi võimalus kasutada ennetavalt teiste tagantjärele tarkust ei anna meile piisavalt teadmisi, millised oleksid nende tulemused olnud mõnda teist teed minnes. Lisaks tõsiasi, et me ei tea, mil määral saab nende kogemust üle kanda meie ühiskonnale, meie sotsiaalse suhtlemise viisile, meie rahvatervise profiilile jne.

JUHTMÕTE

Kuna üheselt parimat universaalset viirusetõrjet pole, katsetavad eri riigid erinevaid lähenemisi. Milline neist on kõige õigem, selgub alles tagantjärele.

1

Kuna määramatus ja teadmatus on vältimatud, on ka risk vältimatu ning valik on oletuslike kahjude vahel. Eriti tuleb silmas pidada, et ka otsus oodata paremaid teadmisi on ebamugav ja kahju toov otsus.

Ka plaanilise ravi pausil hoidmine on tervisekahju, sest inimorganismi ei saa valitsuse määrusega pausile panna. Lapsed kasvavad pöördumatult edasi ka siis, kui haridussüsteem on pausil. Distantsõpe on sõna otseses mõttes hädalahendus – mitte sama hea asi teisel moel, vaid kõvasti kehvem asi hädaolukorra tõttu.

Teiste kogemustest õppimine on igati arukas, aga peab arvestama ka kohaliku omapära ja kontekstiga. Beduiin ei tohiks liiga innukalt inuiti elukogemusi usaldada. Kui vaadata ühte tuntuimat kultuuriväärtuste kaarti – Inglehart-Welzeli maailma väärtusuuringut –, siis Eesti lähimad naabrid on sellel kaardil Hiina, Taiwan ja Lõuna-Korea ning Läti ja Leedu. Neid maid iseloomustab suhteliselt suur sekulaarsus ja keskendumine ellujäämisväärtustele ning suhteliselt väike traditsioonilisus ja eneseväljenduslikkus.

Tartu Ülikooli majandusteaduslike sotsiaal- ja kultuuriuuringute professor Anneli Kaasa kirjutab tänases lehes, millistes ühiskondades millised meetmed tulemuslikumad oleksid, kasutades kaardistamiseks telgi individualism-kollektivism, võimukaugus ja võimulähedus. Uusi norme luues ja leides tuleb arvestada nii kohaliku omapära kui ka teiste kogemusega.

Küllap peab nõustuma ka Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professori Raul-Allan Kiivetiga: sellest kriisist ei saa väljuda, see on eksitav metafoor.

Meil tuleb leida uus normaalsus uues maailmas.

18.04.2020 21.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto