Elupaikade hävitamine ja elurikkuse kadu loovad täiuslikud tingimused Covid-19 laadi haiguste tekkeks

Ulukiliha on üks kanal, mille kaudu viirused võivad metsloomadelt inimestele üle kanduda. FOTO: THIERRY GOUEGNON/REUTERS/Scanpix

keskkonnakriisi süvenemine on tekitanud mõistmise, et ökosüsteemi ja inimkonna tervis on omavahel tihedalt seotud. Sellest tõdemusest sündinud planetaarse tervise teadusharu muutub aina olulisemaks, kirjutab briti veteranajakirjanik John Vidal.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Originaalartikkel ilmus 17.03.2020 veebilehel www.ensia.com.

Kuna kõikjal maailmas jääb elupaiku ja elurikkust vähemaks, võib uue koroonaviiruse puhang olla alles suurte pandeemiate algus.

17. märts 2020 – Põhja-Gaboni küla Mayibout 2 ei ole tervislik koht. Sügaval Minkebe metsas Ivindo jõe lõunakaldal asuva Mayibout 2 umbes 150 elanikku on harjunud, et aeg-ajalt tabab neid malaaria, denge, kollapalaviku, unitõve või mõne muu haiguse puhang. Enamasti saavad nad terveks.

Ent 1996. aasta jaanuaris kandus väikeste epideemiate laines ootamatult metsast välja toona inimestele vaevu tuntud surmav Ebola viirus. Viirushaigusse nakatunud 37 inimesest 21 surid. Paljud neist olid tassinud, nülginud, tükeldanud või söönud küla lähedalt metsast püütud šimpansit.

2004. aastal käisin Mayibout 2 külas uurimas, miks inimeste uued eluohtlikud haigused tulevad just troopika vihmametsadest ja muudest elurikkuse kolletest ning Aafrika ja Aasia linnade ulukilihaturgudelt.

Külasse jõudmiseks tuli sõita päev otsa kanuuga ning seejärel vantsida tundide viisi mööda viletsaid metsaveoteid, möödudes bakade küladest ja väikesest kullakaevandusest. Külas leidsin eest traumeeritud inimesed, kes on ikka veel hirmul, et surmav viirus, mis tapab kuni 90 protsenti nakatunutest, võib tagasi tulla.

Külainimesed rääkisid, kuidas tookord läksid lapsed koertega metsa ja koerad tapsid šimpansi. Kõigil, kes šimpansit küpsetasid või sõid, tõusis paari tunniga kõrge palavik. Osa haigeid suri kohe, teised viidi jõge pidi haiglasse. Vähesed paranesid. «Varem me armastasime metsa, nüüd kardame,» ütles Nesto Bematsick, üks paranenutest. Paljud tema pereliikmed surid.

Veel kümme-kakskümmend aastat tagasi valitses arvamus, et eksootilistest loomadest kihavad troopikametsad ja teised puutumatud looduskeskkonnad ohustavad inimesi seal ringlevate viiruste ja muude patogeenidega, mis võivad põhjustada inimestel uusi haigusi, samalaadseid nagu ebola, HIV või denge.

Praeguseks on aga mitu teadlast jõudnud seisukohale, et tegelikult loob uute viiruste ja haiguste tekkeks tingimused inimkond ise elurikkuse hävitamise kaudu ja sellel on nii rikastes kui ka vaestes riikides tõsised tagajärjed inimeste tervisele ja majandusele. Tekkimas on lausa uus, planetaarseks terviseks nimetatud teadusharu (planetary health), mis uurib üha ilmsemaid seoseid inimeste, teiste elusolendite ja ökosüsteemide tervise vahel.

Kas siis on võimalik, et 1990ndatel vallandas Mayibout 2s­ ja mujal ebolaepideemia ning praegu päästab uusi õudusi valla inimtegevus: teede ehitamine, kaevandamine, küttimine, metsalangetamine?

«Me tungime troopikametsadesse ja teistele loodusmaastikele, kus elab nii palju liike loomi ja taimi – ja nende sees nii palju tundmatuid viirusi,» kirjutas raamatu «Hüpe: zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia» («Spillover: Animal Infections and the Next Human Pandemic») autor David Quammen hiljuti New York Timesis. «Me raiume maha puid, tapame loomi või paneme neid puuri ja saadame turgudele. Me lõhume ökosüsteeme ja raputame viirusi nende looduslike peremeesloomade küljest lahti. Kui see juhtub, vajavad nad uut peremeeslooma. Sageli oleme selleks meie.»

24.04.2020 27.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto