Sisukord
AK
Tänane leht
25.04.2020
Eesti Eesti lühiuudised Covid-19 immuunsusega on asi selgem, kui paistab (14) Lasteaednike palgad on surve all (14) Vanaprouale lubatud puidutööstus osutus prügilaks (3) Kaks meetrit vahet Esimestele talukurkidele on nädalane järjekord (8) Majandus Tõeline valu seisab pankadel veel ees (2) Tallinna Vesi maksab viimase kümne aasta suurima dividendi (1) Välismaa ELi eelarve tõehetk saabub 6. mail Elu Slovakkia-Ukraina piiril: surnud piirivalvuritest moodsa tehnoloogiani Välismaa lühiuudised Korruptiivne ametnik tarnis Rumeeniale miljon vigast maski (4) Arvamus Ülle Harju: tõde ja vale riigimetsas (4) Peastrateeg nii rahus kui ka kriisis Triiki täis tünn Koolikindrali Borodino Lühikese pingi eredaim täht? (1) Juhtkiri: riigi strateegid mõelgu suurelt (29) Sport Spordi lühiuudised Mölamaffia – mees, keda teab iga Eesti rattur Messi vs Ronaldo ⟩ Tiimikaaslased lahkavad, kumb superstaar on kõvem? Henry Lääne kolumn: miks võib spordipaast hea olla? Merendus Laevanduse e-teenindus võib aidata Eesti majandusel kriisist väljuda Merenduse lühiuudised AK Juhan Javoiš: Darwini koll tuleb kapist välja Elusolendi kolm stsenaariumit (16) Elupaikade hävitamine ja elurikkuse kadu loovad täiuslikud tingimused Covid-19 laadi haiguste tekkeks (1) Jelena Skulskaja: suhtumisest vanadusse ja surma (5) Pentti Linkola 07.12.1932 – 05.04.2020 (2) EKI keelekool: kõver liigub allapoole (1) Mihkel Kunnus: inimene ja pisikud ehk naasmine normaalsusesse (5) Digikultuur. Äratuskell uueks tiigrihüppeks* Tagasivaade 20. sajandile läbi fiktsionaalse fotograafi pilgu Valda Raud – tõlkija, kel oli elus õnne Valda Raua eluloo jälil (2) Vikerkaar loeb. Mikael Karvajala rännuaastad Nädala plaat. Kaks debüüti tehnoloogia ja kujutlusvõime teenistuses Aja auk. IKEA reggae ja noakangelane öös Juurikas: Saksamaa oli lukku pandud, füürer karantiinis! Arter Karmen Joller: Jah, mul on vaenajaid, aga ka väga suuri toetajaid (34) Libauudistel on kuldsed ajad (15) Väsimus ja kultuuritus (4) Munadega ei tohi mängida (1) Koroonaaja söögistaarid. Mis need on? (1) Rockstaar. Sõiduproov kõige karismaatilisema mootorrattaga Austria lõbusad rahvarõivad kannavad natsiajaloo taaka (33) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jelena Skulskaja: suhtumisest vanadusse ja surma

6 min lugemist
  • Koroonaepideemia on muutnud suhtumist eakatesse
  • Õnnetused on ajalikud aga elu on hindamatu
  • Oma päevade hulka ei tea keegi
  • Armastage oma lähedasi
Jelena Skulskaja FOTO: Erakogu

Alles hiljaaegu kasutati inimeste kohta vanuses 65 ja enam eluaastat kõige peenemaid, poliitkorrektsemaid ja elegantsemaid sõnu: nad olid seeniorid, küpses eas inimesed, klants­ajakirjad kirendasid piltidest lavale astuvatest ikka veel nõutavatest kaheksakümneaastastest modellidest, vahetevahel võeti üles poole sajandi tagusega võrreldes endiselt särav Sophia Loren ning daamide passi kantud vanust peeti ebaviisakaks mainida. Aga järsku, ühtäkki läksid sõnad karedaks ja krobeliseks justkui ülemöödunud sajandi pesunaise käed.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Algul anti mulle kõigi väljaannete kaudu teada, et mina, elatanud inimene (ilma mingi mahendava tonaalsuseta), viibin kõrgendatud ohu tsoonis. Ja õigusega öeldi, et ma istuksin kodus ega ilmutaks idiootlikku tundetut bravuuri, liikudes tänaval suuremas rühmas kui kaks inimest. Siis anti mulle teada, et minu diagnoosid suurendavad mitu korda viiruse tapvat mõju. Ja taas väga õigesti: järgi maksimaalselt ohutusnõudeid, kui tahad elada veel mõne aasta, mis loodus on meile kinkinud.

Ja siis tuli kolmas teadaanne: arstid seisavad praegu kogu maailmas traagilise valiku ees: kellele võimaldada hingamisaparaadi kasutamist, kellele mitte. Valik tuleb langetada noorte, tervete, elujõust pakatavate, ühiskonnale kasulike inimeste ning nende vahel, keda kõrge ea ja sellega kaasnevate haiguste tõttu nagunii ootab peagi ees ühinemine enamusega, see tähendab surnutega. Võib-olla isegi vihjatakse, et kui ma suren, siis peaksin olema õnnelik, et minu arvel suudetakse päästa kellegi teise elu.

Miks on mulle iga jumala päev tarvis teada anda, et haiguse korral ootab mind vältimatult ees letaalne lõpp, millega ma pean juba ette leppima ja pidama seda igati mõistuspäraseks. (Julgen sulgudes välja öelda midagi kohutavat: ma usun, et valikut ei langetata mitte ainult vanuse ja kaasnevate haiguste, vaid ka täiesti kõrvaliste tegurite alusel: ühiskondlik seisund, võim, võib-olla isegi raha.) Samal ajal seletavad paljude maade psühholoogid mulle aina, et reibas meel, lootus ja usk võivad teha imesid. Eriti usk jumalasse.

Sõnaga, ma sooviksin, et tekiks mingisugunegi viisakus riskirühmade suhtes, et nad ei peaks enam hirmu tundma haudade vähesuse pärast: võimalikul patsiendil-surijal pole sugugi hädavajalik teada oma tuleviku kõiki meditsiinilisi üksikasju ja kohe kindlasti ja üldse mitte ei ole teda tarvis ära lõigata teistest inimestest, samas teda hoolikalt kuristiku serva poole nügides.

24.04.2020 27.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto