P, 27.11.2022

Tagasivaade 20. sajandile läbi fiktsionaalse fotograafi pilgu

Helena Koch
, kriitik
Tagasivaade 20. sajandile läbi fiktsionaalse fotograafi pilgu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
William Boyd, «Sulnis hellitus. Amory Clay mitu elu».
William Boyd, «Sulnis hellitus. Amory Clay mitu elu». Foto: Raamat

William Boydi «Sulnis hellitus. Amory Clay mitu elu» on lugu fotograaf Amory Clay mitmekülgsest elust 20. sajandil – ajal, mil fotograafi amet oli peamiselt meeste pärusmaa. Tegemist on fiktsionaalse autobiograafiaga, mis sarnaneb Boydi varem avaldatud romaanidega «Nat Tate: Ameerika kunstnik 1928–1960» (1998) ja «Üks inimsüda» (2002).

Lugu on kirja pandud osalt päevikusissekannetena Šotimaalt Barrandale’i saarelt 1977. aastal, kus Amory veedab vana­duspõlve. Ta on üksik naisterahvas, kes elab oma maamajas rahulikku igapäevaelu, kuid keda veab järjest enam alt tema tervis ja kes mõlgutab mõtteid vabasurmast.

Päevikukanded vahelduvad minevikuvaadetega Amory elu enim mõjutanud sündmustest ja jutustavad kokkuvõttes naise eluloo alates sünnist 1908. aastal kuni 1978. aastani. Ja Amoryl on, mida mäletada – tänu oma elujanule pole ta jäänud kõrvale 20. sajandi märgilistest sündmustest ning jõuab aastate jooksul peale Šotimaa veel Londonisse, Berliini, Mehhikosse, New Yorki, Pariisi, Vietnamisse ja Californiasse.

Amory elu määrab enim armastus fotograafia vastu. Ta saab fotograafiks, trotsides teiste vastuseisu ning seistes enesekindlalt oma unistuse eest. Sealjuures on naisel eriline kirg mustvalgete fotode vastu, mis tema sõnul on kõige mõjusamad tänu oma monokroomsusele, kuna on «nii ilmselgelt ebaloomulikud».

Märksõnad
Tagasi üles