Sisukord
AK
Tänane leht
25.04.2020
Eesti Eesti lühiuudised Covid-19 immuunsusega on asi selgem, kui paistab (14) Lasteaednike palgad on surve all (14) Vanaprouale lubatud puidutööstus osutus prügilaks (3) Kaks meetrit vahet Esimestele talukurkidele on nädalane järjekord (8) Majandus Tõeline valu seisab pankadel veel ees (2) Tallinna Vesi maksab viimase kümne aasta suurima dividendi (1) Välismaa ELi eelarve tõehetk saabub 6. mail Elu Slovakkia-Ukraina piiril: surnud piirivalvuritest moodsa tehnoloogiani Välismaa lühiuudised Korruptiivne ametnik tarnis Rumeeniale miljon vigast maski (4) Arvamus Ülle Harju: tõde ja vale riigimetsas (4) Peastrateeg nii rahus kui ka kriisis Triiki täis tünn Koolikindrali Borodino Lühikese pingi eredaim täht? (1) Juhtkiri: riigi strateegid mõelgu suurelt (29) Sport Spordi lühiuudised Mölamaffia – mees, keda teab iga Eesti rattur Messi vs Ronaldo ⟩ Tiimikaaslased lahkavad, kumb superstaar on kõvem? Henry Lääne kolumn: miks võib spordipaast hea olla? Merendus Laevanduse e-teenindus võib aidata Eesti majandusel kriisist väljuda Merenduse lühiuudised AK Juhan Javoiš: Darwini koll tuleb kapist välja Elusolendi kolm stsenaariumit (16) Elupaikade hävitamine ja elurikkuse kadu loovad täiuslikud tingimused Covid-19 laadi haiguste tekkeks (1) Jelena Skulskaja: suhtumisest vanadusse ja surma (5) Pentti Linkola 07.12.1932 – 05.04.2020 (2) EKI keelekool: kõver liigub allapoole (1) Mihkel Kunnus: inimene ja pisikud ehk naasmine normaalsusesse (5) Digikultuur. Äratuskell uueks tiigrihüppeks* Tagasivaade 20. sajandile läbi fiktsionaalse fotograafi pilgu Valda Raud – tõlkija, kel oli elus õnne Valda Raua eluloo jälil (2) Vikerkaar loeb. Mikael Karvajala rännuaastad Nädala plaat. Kaks debüüti tehnoloogia ja kujutlusvõime teenistuses Aja auk. IKEA reggae ja noakangelane öös Juurikas: Saksamaa oli lukku pandud, füürer karantiinis! Arter Karmen Joller: Jah, mul on vaenajaid, aga ka väga suuri toetajaid (34) Libauudistel on kuldsed ajad (15) Väsimus ja kultuuritus (4) Munadega ei tohi mängida (1) Koroonaaja söögistaarid. Mis need on? (1) Rockstaar. Sõiduproov kõige karismaatilisema mootorrattaga Austria lõbusad rahvarõivad kannavad natsiajaloo taaka (33) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Mikael Karvajala rännuaastad

4 min lugemist
Mika Waltari koeraga FOTO: Erakogu

Nüüd siis saime teada alguse. Lõppu tuleb kardetavasti ikka veel oodata. Ma pean muidugi silmas Mikael Hakimi alias Karvajala lugu. Mäletan selgesti, kuidas 90ndate alguses ilmunud kaks õblukest köidet Waltari «Mikael Hakimi» mind toona kummastasid: lugemine oli küll meeleolukas, tekst kaasahaarav, kuid tagasiviidete stiil lasi aru saada, et varasemad sündmused on olnud omaette raamatu teema, loo lõpp jäi aga hoopis tulemata, lugeja pidi leppima selgesti mingist suuremast tervikust välja rebitud osaga.

Teadjamale või väliseesti kirja­varale süstemaatilisemalt ligi pääsevale lugejale poleks see muidugi mingi lünk olnud: 1957. aastal oli «Hakimi» eellugu «Mikael Karvajalg» Harry Ingelmani tõlkes ilmunud Torontos, kus aasta hiljem anti Valve Saretoki tõlkes välja ka seni ainus terviklik eestikeelne «Mikael Hakim». Mina nii teadlik ja valgustatud paraku ei olnud ja Waltari-vaimustusest hoolimata teemasse pikemalt süveneda ei jõudnud, nii et minu jaoks said Mikaeli varasemad elujuhtumised kaetud alles nüüd, Piret Saluri Karvajala-tõlke ilmumisega.

Mikael Hakim, nagu enamik lugejaid arvatavasti mäletab, seikles ringi 16. sajandi algupoolel põhiliselt Vahemerel, Põhja-Aafrikas ja Türgis. «Mikael Karvajala» alguses leiame end Soomest Turu linnast, mille koleda rüüstamise käigus 1509. aastal kaotab nooruke Mikael viimsedki omaksed ja satub teadjanaise Pirjo kasvatada, keda selles vastutusrikkas töös abistavad sübariitlike kalduvustega munk Pietari ja linna timukas meister Laurentius – pedagoogiliselt potentsiaalilt kahtlemata määratult võimsam trio kui mis tahes kombekad linnakodanikud, kelle sekka Mikael oma sünnipäralt pidanuks kuuluma.

Mikaelile antakse parim kohapeal saada olev kooliharidus, ta tutvub tugeva, kuid pealtnäha lihtsameelse Anttiga – kes iseloomulikul kombel astub areenile jõunumbriga, väänates nagu möödaminnes külili Mikaeli ohustava marupulli – ning, elanud veel üle esimesed armuvaevad, on valmis laskma end kiskuda suure ajaloo keeristesse, nagu Waltari suurte ajalooromaanide tegelased ikka.

Taani ja Rootsi vahelised võimumängud, õppimine Pariisi ülikoolis (üks minu silmis sümpaatsemaid osi sellest raamatust), seiklused Prantsusmaal petisest Julien d’Avrili seltsis (keda võib hiljem «Mikael Hakimis» taas kohata Viini piiramise ajal, kus ta preestri rolli täites Antti edukalt abielusadamasse saadab), hingeliigutav ja traagilise lõpuga abielu Barbaraga, sõdimised reformatsioonikeerises Saksamaal ning keisri ja kuninga vahelistes tülides Põhja-Itaalias, kõrvalepõikega Hispaaniassegi – Mikael on tõeliselt üleeuroopalise haardega mees. Seejuures, nagu meile kinnitab raamatu põhjaliku järelsõnaga varustanud Andrei Hvostov, on Waltari oma raamatus ajaloosündmusi kirjeldanud vaat et õpikuväärse täpsusega, nii et teos pole mitte ainult meelelahutuslik, vaid ka haridusliku väärtusega.

Sellegipoolest võib Karvajalg pikapeale hakata inimesele natuke närvidele käima. Mingis mõttes võib ehk öelda, et Waltari kirjutab alati üht ja sama lugu, seades selle lihtsalt eri ajalooperioodide taustale. Tema peategelane on alati lahtise peaga ja edasipüüdlik, nagu möödaminnes võõraid keeli omandav (tihti ka arstiteadusega sina peal) nooruk, kes küll puhuti maailma kurjuse suhtes hämmastava pimedusega löödud, ent sellest elutargema, ehkki harimatu sõbra (eks ole Sinuhe ori Kaptahki talle tegelikult sõbra eest) toel siiski üldiselt puhta nahaga välja tuleb.

Tihti ei ole tal aimugi, kuhu ja milleks ta elus pürib; suhteliselt oportunistlikuna elumerel loksudes haarab ta paljutõotavatest võimalustest, püüab midagi saavutada, kuid lõpuks kipub ikkagi kõlama jääma Koguja raamatut meenutav «tühisuste tühisus, kõik on tühisus»: inimese pingutused on liiva jooksnud või igatahes viinud ta kuhugi hoopis ootamatusse ja mitte kuigi soovitavasse kohta. (Viimases osas on selgeks erandiks Turms – ja võib-olla just seetõttu on Uno Liivaku tõlgitud «Turms, surematu» ka minu tingimatu lemmik Waltari romaanide seas.)

Lisaks kohtub see noormees eluteel muidugi naistega. Selles osas hakkas mulle nüüd, kättesaadavaid Waltari romaane üle lugedes silma üks huvitav seaduspära: naiste headuse-halbuse skaala näib järgivat geograafilist põhja-lõuna suunda, kus kõige põhjapoolsemas otsas kiirgab pea ingellikus aupaistes «Tantsu üle haudade» soomlanna Ulla, kaugeimal lõunas aga luurab «Sinuhe» ülimalt nurjatu egiptlanna Nefernefernefer, kes oskab Sinuhelt välja pressida isegi tema isa haua ning suudab halastamatult paljaks koorida ka Surma hoone laibapalsameerijad.

Sellel skaalal asetub keskpunktist selgesti põhja poole Mikaeli õnnetu saatusega naine Barbara – nõia pähe ­tuleriidale saadetud sakslanna, kelle ­lugu moodustab «Mikael ­Karvajala» ühe kõige sügavamalt südamesse mineva episoodi. Barbarat meenutab Mikael hiljem ­alatasa ka «Mikael Hakimi» lugudes, kus on juba kokku saanud eri värvi silmadega Giuliaga – ilmsesti itaallannaga, kes jääb täpselt geograafilist telge järgides ka headuse-kurjuse skaalal Barbarale märgatavalt alla, olemata siiski kaugeltki võrreldav Neferneferneferiga.

Siiski on saatuse sihitusel ja tühisusel Waltari eri romaanides erinev mõõt. Ja «Mikael Karvajalas», nagu ennist mainitud, muutub see pikapeale lausa nörritavaks: raske on taibata, kuidas võib mõnes tükis päris nutikana tunduv mees kõigist talle osaks langevatest katsumustest nii vähe õppida. Anttil, kelle rumalust Mikael ise söögi alla ja peale meelde tuletab, tuleb alatasa vaeva näha, et Mikael pahandustest nattipidi välja tirida. Isegi kui Mikaeli tabavad aeg-ajalt mingid arusaamishetked, mööduvad need kiiresti ja pealtnäha jälgi jätmata ning ta elab ikka vanaviisi edasi.

Markantsena näib seejuures tema saatusepöörete seos pähe saadud obadustega, millest esimene tabab teda juba poisikesena sellesama Turu linna rüüstamise käigus; oimetuks võtva löögiga pähe algavad ka tema üliõpilaspõlv Pariisis ning hiljem, juba «Mikael Hakimis», abielu Giuliaga – elu näikse lausa pingutavat, et talle midagi sõna otseses mõttes pähe taguda, ent kõik tuluta.

Muidugi, mina veel ei tea, millega see lugu ikkagi lõpeb. Võib-olla jõuab siiski ka Mikael elu lõpus mingi selguseni, olgu see siis kibe nagu üksildasel Sinuhel tema pagenduspaigas või pilvitu nagu Turmsil tema linnas ta järve ääres. «Mikael Hakimi» vana tõlget mul võtta ei ole ja uuem, Kaire Puumetsa sümpaatne tõlge, jäi paraku lõpuni valmimata ja ilmumata. Loodetavasti tehakse ka sellest raamatust peagi terviklik uustõlge, sest nii armsad kui (vähemalt mulle kättesaadavad) väliseesti tõlked ka ei oleks, vajavad ja väärivad Waltari teosed laiema lugejani jõudmiseks kindlasti uustõlkeid.

Piret Saluri on teinud «Karvajala» eestindamisel – ­nagu üldse Waltari tõlkimisel – ­kuldaväärt tööd, isegi kui mõni sõnavalik (näiteks «klerk» pro vaimulik, kleerik; või «notoorne» pro üldtuntud, ­kurikuulus, mis küll minu jahmatuseks osutus võõrsõnade leksikoniski sees olevat) mind pisut üllatasid. Mis siis muud kui tuleb oodata ja loota, et peatselt jõuavad ka «Mikael Hakimi» seiklused tervikuna meieni.

Mika Waltari

«Mikael Karvajalg»

Tõlkinud Piret Saluri

Varrak, 2020

743 lk

Mika Waltari, «Mikael Karvajalg». FOTO: Raamat
Seotud lood
24.04.2020 27.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto