Sisukord
Arvamus
Tänane leht
27.04.2020
Eesti Eesti lühiuudised Toidukorvis tunneb kriisi mõju lähikuudel (19) Koroonaviirus leiti ühe pere 18 liikmel (1) Kevadtorm toimub väiksemas mahus Protestiistujad streikisid karmide piirangute vastu Video Kuressaare haiglast ⟩ Must ala. Adrenaliini abil Covid-19 haigeid põetamas (3) Pealetükkivad loomasõbrad ohustavad hobuseid Maxima püüab pidurdada Tartu Lidli ehitust (4) Majandus Töötukassa meepoti ümber on tekkinud nahaalsed petuskeemid (1) Jaapani vanglatest saavad tasapisi hooldekodud Majanduse lühiuudised Välismaa Välismaa lühiuudised Kriisist aitab välja ulatuslikum testimine Balkani romadele on pandeemia esimene ilming nälg (4) PÕHJALA VAADE ⟩ Gröönimaal teravneb USA, Hiina ja Venemaa vastasseis (3) Arvamus Juhtkiri: 2 + 2 = vabadus (22) Jaano Martin Ots: Paabeli viirus (2) Andreas Kaju: pandeemia geopoliitika (8) Eestimaa Looduse Fondi ekspert: Eesti kliimapoliitika on ebaõnnestumas (1) Maarja Vaino: ehk ei tulegi kevad, vaid hoopis midagi muud? (53) Jürgen Ligi: Eesti kroonitõve kulg (82) Kultuur Tühjuse poeesia 5: Eero Epner (1) Kultuuri lühiuudised Iisraeli seriaalis neutraliseeritakse taas võluvat Hamasi (2) Sport Kuidas Chicago Bulls viimaseks tantsuks kokku saadi Tartu Karulauk tuleb turule jutu järgi Lätimaalt Eimar Veldre: abipolitseinikud – eraisikud või võimuesindajad? Einike Pilli: kriisiaja kristlikke märkamisi Linn puhastab laevade paremaks sildumiseks Emajõe põhja Maxima püüab pidurdada Tartu Lidli ehitust (2) Tartu lühiuudised Bigbank Tartu tuleb järgmisel hooajal väljakule uue treeneri ja koosseisuga Mustvee vallavanem pidas ses ametis vastu vaid aasta Asfalditehas kerkis ilma loata, nüüd käib tagantjärele seadustamine Tartu ilmub kodus istuva Euroopa ette luules ja pildis (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Andreas Kaju: pandeemia geopoliitika

7 min lugemist
  • Hiina soovib kujundada oma autoritaarse mudeliga kokku sobivat maailma.
  • Maailma suurim riik käitub rahvusvahelisel areenil järjest agressiivsemalt.
  • Hiina kritiseerimisel esireas seismisest ei ole Eesti midagi võita.
Hiina president Xi Jinping. FOTO: Xinhua/Scanpix

Mitmed lääneriigid, sealhulgas USA, on asunud oma majanduse Hiina-sõltuvust põhjendatult vähendama, kirjutab kolumnist Andreas Kaju.

Raskekujulise gripiga sarnase suremusmustriga, ent kaugelt nakkavama SARS-CoV-2 viirusest põhjustatud pandeemia puhul arutatakse, millised on selle mõjud meie elukorraldusele pärast piirangute lõppu. Millised ajutised muutused muutuvad alalisteks ja millises osas naaseb elu harjumuspärasesse sängi. Kõige tervemõistuslikum oleks prognoosida, et ülehindame lühiajalisi muutusi ja alahindame pikaajalisi muutusi. Juba praegu toimuvate muutuste seas võime näha selliseid, mille kättejõudmist on viirusest põhjustatud šokk lihtsalt kiirendanud. Geopoliitikas on selliseks muutuseks juba kümnendi jagu kestnud USA ja Hiina vahelise strateegilise konkurentsi esiletõus, mis algselt mõjutas ennekõike sõjalist planeerimist. Suurendamaks sõjalisi valikuid Hiina tõusu tasakaalustamiseks Vaikse ookeani regioonis, algatas USA juba Obama esimesel valitsusajal «Pivot to Asia» või «Põige Aasiasse» muutuse oma julgeolekupoliitikas, mis Eestiski üksjagu peavalu põhjustas, sest see pidi eeldatavalt toimuma USA sõjalise kohaloleku arvelt Euroopas.

Tegelik elu on läinud aga teisiti. Venemaa agressioonid Gruusias ja Ukrainas, ent ka kasvanud aktiivsus Läänemeres, Põhja-Atlandil, Arktika lähistel, Süüria ja Liibüa konfliktides osalemise läbi ka Vahemerel, on veennud nii USA sõjalisi planeerijaid kui ka ka poliitikuid, et Euroopa julgeolek on endiselt ameeriklaste huvide jaoks väga oluline. Ameeriklaste ja NATO tähelepanu meie regioonile ja panus liitlaste julgeoleku tugevdamisele liidu idatiival on hoopis kasvanud. Nüüd on juba harjumuspäraseks saanud liitlaste füüsiline kohalolu NATO Enhanced Forward Presence’i heidutushoiaku raames Balti riikides ja Poolas, juba alaliseks muutunud üheksa nulliga rida Kongressi poolt vastuvõetavas iga-aastases USA riigieelarves, et investeerida Euroopa Heidutusinitsiatiivi, ja oluliselt kasvanud õppuste maht on selle kinnituseks.

Hiina on USA julgeolekupoliitikas kesksel kohal

Sellest hoolimata on kogu möödunud kümnendil USA julgeolekualases mõtlemises kasvanud kõige rohkem just Hiina osakaal. USA 2019. aasta riiklik julgeolekustrateegia ei jäta fantaasiale palju ruumi: Hiina on USA jaoks strateegiline konkurent number üks ning koos Venemaaga «õõnestavad nad teadlikult rahvusvahelist korda seestpoolt, kasutades ära selle hüvesid, uuristades paralleelselt selle printsiipe». Venemaa ja Hiina tahavad kujundada maailma, mis oleks kooskõlas nende riikide autoritaarsete mudelitega ja «saada vetoõigust teiste riikide majanduslike, diplomaatiliste ja julgeolekualaste otsuste üle». President Trumpi deviisi «America First» ja President Xi aina autoritaarsema lähenemise ohvriks sai esimesena rahvusvaheline kaubandus, kui riikide vahel plahvatas kaubandussõda. Selle kannatajateks olid nii Hiina tootjad kui Ameerika põllumehed, ent selle laiem tähendus on midagi, mida veel hiljuti iseäranis rahvusvahelises äris tegevad inimesed võimalikuks ei pidanud: USA ja Hiina tarneahelate üksteisest lahtisidumine. USA ja Hiina üksteisest eemaldumine ja võimalik lahtisidumine üksteise tarneahelatest mõjutab USAga samas väärtusruumis olevaid riike. Jaapani peaministri Shinzō​ Abe korraldusega eraldas Jaapani valitsus viirusega toimetuleku majandusmeetmete paketi sees 2,25 miljardit dollarit tööstuse lahtisidumiseks Hiina tootmisvõimsustest. Sama teevad riikliku panusetagi juba paljud maailma ettevõtted.

Mida see Euroopa jaoks tähendab, on eraldi teema – on selge, et paljudes Euroopa pealinnades ja ka Euroopa Komisjoni kaubandusvoliniku kabinetis olid USA käitumise ajendid sümpaatsed (et Hiina kasutab WTO reegleid oma hüvanguks ja ekspordi kasvatamiseks, kuid samal ajal tegeleb süsteemse intellektuaalomandi varguse, tööstusspionaaži ja muu säärasega). Valitud sammude ühepoolsus Euroopale aga ei meeldi. Uue koroonaviiruse põhjustatud epideemia on USA ja Hiina lahtisidumist kiirendanud ning Hiina on teemana tõusnud USA presidendivalimiste fookusesse. Selle põhjuseks on nii faktid, mis on teada Hiina rollist viiruse ootamatult suures levikus, kui ka neid saatvad spekulatsioonid, mis ulatuvad tõenäolistest stsenaariumitest kuni päris konspiratsiooniteooriateni.

Et kommunistlik Hiina on ka Eestis endale oma huvide edendamiseks palganud suhtekorraldusfirma, mille kaudu ajakirjanduse ja avalikkusega suhelda, ei ole sugugi üllatav.

8

Enne 2016. aastat olid viimased kaheksa USA presidenti alates riigisekretär Henry Kissingeri ja president Richard Nixoni poolt alustatud Hiina hõlmamispoliitikast uskunud, et ettevaatlik ja riikide huvidega arvestav Hiina integreerimine rahvusvaheliste suhete ja lepingute süsteemi teenib mõlema ning kogu maailma huve. Hiina pole selle aja jooksul kordagi jätnud muljet, et soovib üle võtta meie liberaalse demokraatia mudelit, ent selle rahumeelne, vägivallatu tõus Ameerika kõrvale tundus pikka aega mitte ainult võimalik, vaid ka paratamatu. President Xi ametiaja jooksul toimunud arengud Lõuna-Hiina mere militariseerimisel, Hong Kongi kohta varem antud lubaduste murdmine ja autokraatlikele süsteemidele mitte küll ainuomane, kuid siiski läbiv tõe varjamine ja massiline propaganda on seadnud rahumeelse ning ühistele huvidele seatud koostöö, ka majandusvaldkonnas, kahtluse alla. Sest kui isegi Eestis on majanduspoliitika ennekõike julgeolekupoliitika, siis seda enam on see Hiinas.

Praegune pandeemia on toonud esile kõik selle, mis on valesti suletud ja enese võimu säilitamisele keskendunud süsteemi juhtimises. Lääne julgeolekuteenistused uurivad üksteise võidu, kui palju läks maailmale maksma Hiina otsus hoida infot viiruse plahvatusliku leviku kohta ja seda puudutav valeteave. Hiinas vilepuhujateks osutunud arstide ja aktivistide represseerimine, arreteerimine ning kadumine räägivad tegutsemismustrist, mis selliste režiimide puhul tavapärane. Asitõendite hävitamine, soovimatus jagada WHOga viiruste elusproove, kuid ennekõike info varjamine, mis oleks andnud teistele riikidele hädavajalikku aega ettevalmistuste tegemiseks, on kõige probleemsem. Algsed konspiratsiooniteooriad, et viirus pääses õnnetuse tagajärjel levima Wuhani Viroloogia Instituudist, mis aastaid just nahkhiirte koroonaviirusi uurinud, on nüüdseks juba tõsiselt uurimise all olevad versioonid. Kuna ebapiisav protokollide järgmine on sarnaseid õnnetusi varem ka lääne uurimisasutustes põhjustanud, pole põhjust seda välistada nüüdki – eriti kuna Hiina tõendeid hävitav käitumine sellele tervishoiuekspertide arvates pigem ebatõenäolisele teooriale elujõudu annab.

USA presidendivalimistel Hiinal oma hobust pole?

USAs on valimisaasta ja endiselt on seis selline, et president Trumpi võimuses on otsustada enda tagasivalimine või Valge Maja loovutamine demokraatide tõenäolisele kandidaadile Joe Bidenile. Selline on kriiside mõju poliitikale – opositsioonide roll on reeglina neid pealt vaadata. Kuigi rahvas ei anna valimiskasti juures hinnangut juhtidele mitte rahvatervise näitajate alusel, vaid lähtudes majanduse käekäigust, on Hiina vastutus pandeemia tõsiseks kujunemisel kõneks ka kampaanias. Oma algse, Hiina reaktsiooni kiitva retoorika on märksa agressiivsemaga asendanud ka Trump. Bideni hiljutine kampaaniaklipp ründas president Trumpi selsamal teemal: liiga usaldav suhtumine Hiinasse viiruse leviku alguspäevil, millega magati justkui maha võimalus adekvaatselt reageerida ja valmistuda halvimaks. Sellele järgnes Trumpi kampaaniaklipp, mis heitis Bidenile ette liiga head läbisaamist hiinlastega.

Vabariiklaste ja nende arvamusliidrite seas on suhtumine Hiinasse ühemõtteliselt halvenenud ning Hiina diplomaatide veidrad katsed veeretada süüd küll itaallaste, küll ameeriklaste ja ei tea veel kelle kaela, või Hiina konsulite koordineeritud kohtumised USA osariikide juhtivisikutega koos sooviga, et need algataksid Hiina rolli kiitvaid resolutsioone, on ootuspäraselt seda suhtumist süvendanud. Et kommunistlik Hiina on ka Eestis endale oma huvide edendamiseks palganud suhtekorraldusfirma, mille kaudu ajakirjanduse ja avalikkusega suhelda, ei ole sugugi üllatav – «hundisõdalaste diplomaatias», mis on nime saanud Hiina patriootlike sõjafilmide järgi, on varasem alalhoidlikkus asendunud pealetükkivama ja nõudlikuma tooniga. Arvestades Hiina majanduslikku jõudu, põhjustab see kindlasti üksjagu ebameeldivusi.

Hiina diplomaatia eksisammud Euroopas

Itaaliale, Hispaaniale ja Hollandile humanitaarabina saadetud isikukaitsevahendid pidid märkima Hiina avaliku diplomaatia jaoks suurt võitu – eriti kui sellega kõrvutada ka meie ajakirjanduses levinud käsitlust, et praegune kriis näitas Euroopa koostöö hambutust. Ehkki nii ELi kui eraldivõetuna ka Saksamaa ja Prantsusmaa abi näiteks Itaaliale on olnud suurusjärkudes suurem mistahes Hiina või Venemaa abist, siis nagu möönis oma kommentaaris Euroopa Nõukogu president Donald Tusk: «Poliitikas võib kuvand olla tähtsam kui faktid.» Ent nii Hollandi kui Hispaania pädevad asutused pidid hiljem Hiinast saadud isikukaitsevahendid kokku korjama – testid ei töötanud, respiraatorite filtrid ka mitte. Vaevalt et hiinlased meelega vigaseid vahendeid saatsid. Kvaliteedikontroll on seal lihtsalt ebaühtlane.

Pole kahtlust, mis on selline «viirusediplomaatia» eesmärk: vähendada Hiina vastutust viiruse leviku ebaõnnestunud tõkestamises teiste riikide teadlikult hilinenud teavitamise tõttu.

8

Hiina saatkonnad Euroopas on võtnud sotsiaalmeedias veidra, Venemaa Föderatsiooni imiteeriva käitumisjoone: küll mõnitas saatkond Pariisis prantslaste kriisiohjeldamist või tänitas hooldekodudesse «nälgima ja surema» jäetute üle, saadik Stockholmis naeris rootsi ajakirjanike üle, Berliinis ja Madridis asuvad saatkonnad on ajakirjanduse ja sõnavabaduse teemal sõna võtnud. Aafrika ja Aasia riikidest on rohkemgi raporteid, kus riikide valitsusi ja meediat korrale kutsutakse. Asukohariikide viiruse ohjeldamise kritiseerimise kõrval on Hiina propaganda põhiliin olnud viiruse algupära kohta kahtluste külvamine valeväidete abil. ELi Välisteenistuse regulaarseks saanud eriraportid Covid-19 desinformatsioonikampaaniate kohta märgivad julgelt internetis leviva viirusepropaganda Hiina päritolu. Raportite ilmumist püüdsid Hiina diplomaadid mõistagi takistada ja on tekkinud küsimusi, kas neil õnnestus selle sisu leebemaks kaubelda, sest selle ilmumine tõepoolest viibis.

Pole kahtlust, mis on sellise «viirusediplomaatia» eesmärk: vähendada Hiina vastutust viiruse leviku ebaõnnestunud tõkestamises teiste riikide teadlikult hilinenud teavitamise tõttu ning ehitada üles kuvand, mille kohaselt on autokraatlik ja tsentraalselt juhitud viiruse ohjeldamine Hiinas endas olnud eeskujulikult mõjus.

Hiina suhete tulevik

Vast ei naase me Nixoni ja Kissingeri eelsesse maailma. Liiga palju on kaalul meie kõigi jaoks ja Hiinal on maailmale palju anda. Ent oludes, kus USA poliitika vastaspooltes on kujunenud konsensus Hiinast kui ohust ning mitte koostööpartnerist, on järelemõtlemiseks ainest ka meil, kes me kuulume USA ja Euroopaga samasse väärtusruumi. Illusioonid Hiina majanduslike võimaluste ärakasutamisest midagi seejuures ohverdamata on purunemas ka mujal. Ühendkuningriik vaatab ringi oma otsuse lubada Huawei osaliselt oma 5G võrkude juurde ning konservatiivide juhtivad välispoliitika mõtlejad eesotsas välisminister Raabiga soovivad Hiinaga sootuks karmimat joont. Hiina diplomaatide viirusepropaganda ELi liikmesriikide pealinnades ei jäänud märkamata ka mujal ning toob tagasilööke.

Eesti-sugused riigid võlgnevad õiguse suurriikide külje all oma tulevikku ise luua esmajärgus oma rahvale, aga teises järgus nendele, kes on valmis jõuga seda põhimõtet kaitsma. Nagu ütles Eesti esimene riigivanem ja peaminister Ants Piip, Eesti põhiseaduse preambul on ühemõtteliselt USA konstitutsiooni pealt mahakirjutatud. Maailm ei ole mustvalge ja mõnikord eksivad väga olulistes küsimustes ka meie liitlased, nagu eksime isegi. Aga meie väärtused on kirjas meie põhiseaduses ja kuni me nende järgi elame, oleme ühes paadis teiste samasuguste riikidega. Kuidas see õnnestub, näitavad järgmised ÜRO Julgeolekunõukogu istungid, kus mittealalise liikmena on Eestilgi vastutusrikas roll näidata, et ÜRO-l üldse mingi konstruktiivne roll on selle massiivse elumuutva pandeemia ohjeldamises. Seni on julgeolekunõukogu passiivsus Covid-19 pandeemia puhul olnud üks diplomaatide kriitika sihtmärke.

Nagu ka teistes sarnastes küsimustes, ei peaks Eesti Hiina kritiseerimisel esireas seisma. Meil pole sellest midagi võita, kaotada aga küll, sest meil on ka oma majandushuvid, kus peame oma ettevõtjaid toetama. Aga oluliste, julgeolekulise tähendusega majandusotsuste langetamisel isekeskis peame hoidma valguse poolele. Nii lihtne see lõpuks ongi.

Hiina välispoliitika ees seisab aga suur väljakutse. Millise avaliku diplomaatiaga toestada oma saamist rahvusvaheliste suhete keskseks jõuks? Viimaste kümnendite joon oli kooskõlas Hiina rahumeelse esiletõusu filosoofiaga – ajaloo, kultuuri, majanduslike võimaluste avardumise ja riikide suveräänsuse tunnustamisel põhinev strateegia, mida illustreerisid võimsad infrastruktuuriprojektid või Konfutsiuse instituutide üleilmne võrgustik. Uus mängujoonis ja retoorika tundub olevat aga kooskõlas Hiina jõulise ja enesekindla enesekehtestamisega ning meil tuleb olla väga ettevaatlik.

Võib arvata, et tegelikult otsib ka Hiina alles õiget lähenemist. See on pikk kohanemisprotsess uue rolliga maailma laval, mille käigus tehakse paratamatult vigu. Hiina panus maailma arengusse võib endiselt olla ka paljuski positiivne – kliimapoliitika koordineerimises, jätkusuutliku arengu poliitikates ja muidugi ennekõike tehnoloogia, teaduse ja hariduse valdkondades. Nii arvavad need, kes usuvad, et suurjõudude strateegilises konkurentsis on rahumeelne esiletõus üldse võimalik.

Eestil pole veel õnnestunud oma ajaloo jooksul kogeda rahumeelse läbikäimise hüvesid autokraatlike, kuid heatahtlike kommunistlike režiimidega.

Seotud lood
25.04.2020 28.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto