Eelmainitu on selge märk ressursipuudusest – arstid ja psühholoogid töötavad juba maksimaalsel koormusel, osa mitmes kohas, et võimalikult paljude patsientideni jõuda. Tasulisse vastuvõttu minek ei ole alati lahendus – järjekorrad on ka seal pikad ja teenus maksab tavaliselt 40–90 eurot. Noore sissetulek sõltub eelkõige vanemast; praegune majanduslik olukord paneb tasuliste teenuste kasutamisele tõenäoliselt veel suuremad piirangud.
Me ei saa silma kinni pigistada eriolukorrast tingitud uue elukorralduse mõjude ees. Saame vaid oletada, et hirm tervise pärast või isoleeritus ühiskonnast on tugevam praeguses olukorras kui aasta-kaks tagasi. Abraham Maslow sõnastas juba eelmise sajandi keskel vajaduste hierarhia, mille kohaselt ei saa inimene oma täit potentsiaali realiseerida, kui peab samal ajal madalama taseme vajaduse täitmise pärast muretsema.
Enne täie tähelepanuga õppima asumist on tarvilik veenduda, et noorel ei ole vaja eeskätt muret tunda vägivaldsete lähedaste, terviseprobleemide, majandusliku olukorra, nälja ja mitme muu teguri pärast. Praegu on esmajärgus oluline ellujäämine, mitte õppetööga tegelemine. Lisaks võib muremõtteid võimendada vanemate soov «säästa» oma lapsukesi muredest; tunne, et tegelik olukord võib olla palju halvem kui vanemate maalitud pilt, ning sõnad «kõik on korras» ei ole lohutuseks piisavad.
Nüüd – rohkem kui kunagi varem – on oluline pöörata tähelepanu meie noorte tervisele ja tulevikule. Eriolukord ja koroonakriis on õpetanud, et maailm võib muutuda hetkega. Tulevik on noorte kätes, ent meie kätes on luua neile võimalused tuleviku jaoks. Vaimse tervise abi rahastuse vähendamine mõjutab meid kõiki lähemalt või kaugemalt. Kas nende tuttavate noorte kaudu, kes oleksid võinud elada, ent ei saanud abi ja otsustasid seetõttu elu lõpetada, või nende noorte kaudu, kes küll hambad ristis pingutavad, ent maadlevad juba enne veerandsadat aastat vaimse tervise häiretega nii kõvasti, et pingeliste tööde tegemine jätaks viimaks alles vaid inimvared.