/nginx/o/2020/04/28/13075515t1h1344.jpg)
Suitsiidsele noortele abi otsimise tegelikust olukorrast kirjutavad Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise eestvedajad Birgit Malken ja Hedvig Madisson.
Kriisiinfotelefonilt 1247 on võimalik saada tuge ka vaimse tervise muredega, samuti ka vestluses lehel palunabi.ee
Sain teada, et tuttav noor kavatseb endalt elu võtta. Kuna tema juurde minna ei saa, helistan murest teada andmiseks abiliinile, lootuses, et kiirabi või politsei saab raskustes noore turvalisse kohta toimetada, talle ravi leida ja tema tervist kaitsta. Abiliinilt vastatakse, et sarnaseid kõnesid saavad nad kümneid, kui mitte sadu. Ja seda ühe päeva jooksul. Keegi ei tea, mis neist abipalvetest edasi saab. Kas sekkutakse õigel ajal? Kas noor jõuab spetsialisti juurde? Kas teda toetatakse ja mõistetakse? Kas ta jääb ellu?
«Noored on meie tulevik» on fraas, mis kuulunud paljude poliitikute kõnedesse. Tõepoolest, aeg kulgeb omasoodu ning ühel hetkel on vaja leida praeguste kooli- ja ülikoolinoorte seast järgmised presidendid, ministrid, firmajuhid ning teadlased. Selleks, et noored tulevikus meie riiki juhtida ja hoida saaksid, on aga vaja neid elus hoida, on vaja, et nad kasvaksid üles töövõimelistena, võimalikult tervetena nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Töövõime vähenemine vaimse tervise raskuste tõttu on viimastel aastakümnetel aga kasvanud ning see on teine levinuim põhjus, miks kaotatakse töövõime. Selleks, et võtta suund probleemi lahendamiselt selle ennetamisele, tasuks mõelda just noorte peale. Uuringud näitavad, et iga teine inimene kogeb elu jooksul mingit vaimse tervise probleemi, 50 protsenti vaimse tervise häiretest avaldub enne 14. eluaastat ning 75 protsenti enne 24. eluaastat. Kui palju arste, õpetajaid, ettevõtjaid ja advokaate peab tööturult kaduma, enne kui noorte vaimsele tervisele tähelepanu pööratakse?
Viimasel ajal on asjad ääri-veeri hakanud liikuma vaimse tervise tähtsuse mõistmiseni riiklikul tasandil – praegu on äärmiselt oluline, et see mõistmine jätkuks. Kuigi on olemas soov ja vajadus kärpida kulusid igalt võimalikult eelarverealt, ei tohi see tulla ellujäämist otseselt mõjutavate ridade arvelt.
Kümme kuud ootamist võib tunduda nii meeleheitlikult kaugel, et sageli jäetakse teekond pooleli või isegi ei püüta abi otsida.
Suitsiidi tõttu kaotab elu aastas umbes 200 eestlast. Et iga enesetapp mõjutab sügavalt kuni 60 inimest, teeb see kokku ligi 12 000 inimest aastas. Eesti riigil aga ei ole ressursse, et neid inimesi aidata. Rootsis asuva Karolinska instituudi suitsidoloogia keskus on pandeemia tõttu prognoosinud märkimisväärset suitsiide ja enesevigastamise kasvu. Kui aga ressursid olid juba kriisieelsel ajal napid, siis kust saavad abi need, kel on vajadus vaimse tervise abi järele tekkinud alles nüüd?
Tasuta psühholoogilisele nõustamisele on võimalik pöörduda eelkõige kas perearsti teraapiafondi kaudu või psühhiaatri saatekirjaga. Perearsti teraapiafondist on ühes kuus kõigi patsientide kohta kokku võimalik saada alla 300 euro (see teeb 2000 patsiendi kohta viis-kuus teraapiaseanssi), samast summast on vaja veel ka füsioterapeutide ja logopeedide teenust tasuda. Sama palju on ka minimaalne teraapiaseansside arv ühe inimese kohta, et muutust võiks märgata.
Psühhiaatri kaudu saatekirja saamine eeldab esmalt psühhiaatri vastuvõtule pääsemist. Tartu Ülikooli kliinikumis võib see aega võtta neli kuud, Pärnu haiglas aga kaks kuud. Sealt edasi tuleb veel oodata eraldi psühholoogi aega (TÜKis kuni kuus kuud). Lõpuks võib kuluda esimesest katsest abi saada kuni päris abi saamiseni ligi aasta. Kriitilises seisundis on abi vaja kohe. Kümne kuu pärast võib olla lootusetult hilja. Kümme kuud ootamist võib tunduda nii meeleheitlikult kaugel, et sageli jäetakse teekond pooleli või isegi ei püüta abi otsida.
Eelmainitu on selge märk ressursipuudusest – arstid ja psühholoogid töötavad juba maksimaalsel koormusel, osa mitmes kohas, et võimalikult paljude patsientideni jõuda. Tasulisse vastuvõttu minek ei ole alati lahendus – järjekorrad on ka seal pikad ja teenus maksab tavaliselt 40–90 eurot. Noore sissetulek sõltub eelkõige vanemast; praegune majanduslik olukord paneb tasuliste teenuste kasutamisele tõenäoliselt veel suuremad piirangud.
Me ei saa silma kinni pigistada eriolukorrast tingitud uue elukorralduse mõjude ees. Saame vaid oletada, et hirm tervise pärast või isoleeritus ühiskonnast on tugevam praeguses olukorras kui aasta-kaks tagasi. Abraham Maslow sõnastas juba eelmise sajandi keskel vajaduste hierarhia, mille kohaselt ei saa inimene oma täit potentsiaali realiseerida, kui peab samal ajal madalama taseme vajaduse täitmise pärast muretsema.
Enne täie tähelepanuga õppima asumist on tarvilik veenduda, et noorel ei ole vaja eeskätt muret tunda vägivaldsete lähedaste, terviseprobleemide, majandusliku olukorra, nälja ja mitme muu teguri pärast. Praegu on esmajärgus oluline ellujäämine, mitte õppetööga tegelemine. Lisaks võib muremõtteid võimendada vanemate soov «säästa» oma lapsukesi muredest; tunne, et tegelik olukord võib olla palju halvem kui vanemate maalitud pilt, ning sõnad «kõik on korras» ei ole lohutuseks piisavad.
Nüüd – rohkem kui kunagi varem – on oluline pöörata tähelepanu meie noorte tervisele ja tulevikule. Eriolukord ja koroonakriis on õpetanud, et maailm võib muutuda hetkega. Tulevik on noorte kätes, ent meie kätes on luua neile võimalused tuleviku jaoks. Vaimse tervise abi rahastuse vähendamine mõjutab meid kõiki lähemalt või kaugemalt. Kas nende tuttavate noorte kaudu, kes oleksid võinud elada, ent ei saanud abi ja otsustasid seetõttu elu lõpetada, või nende noorte kaudu, kes küll hambad ristis pingutavad, ent maadlevad juba enne veerandsadat aastat vaimse tervise häiretega nii kõvasti, et pingeliste tööde tegemine jätaks viimaks alles vaid inimvared.
Kui Sul on mure enda või mõne lähedase vaimse tervise pärast, võta julgelt ühendust Peaasi.ee või Lahendus.net nõustajatega. Nemad pakuvad abi vaimse tervise murede korral nii meilitsi kui ka videokõne vahendusel. (Peaasja lehelt vorm «Tule nõustamisele»).
Abivõimalusi veel (kõik kättesaadavad ööpäevaringselt):