Liivimaal astus 17. sajandi teisel poolel esile valgustatud ja edumeelne noor haritlaspõlvkond, kelle liikmed olid sünnilt eesti- või liivimaalased ja eesti keele omandanud juba lapsepõlves ammedelt või kirikumõisa teenijarahvalt. Neist suurim eesti keele tundja ja sõnaseadja on kahtlemata Puhja ja Otepää pastor Adrian Virginius (1663–1706), kelle kirikuraamatute eesti keel on ladus, sõnarikas ja rahvapärane, otsekui oleks see ta teine emakeel.
