Nüüd on maailm sulgunud, kõigil palutakse püsida kodus, hoida teistest võimalikult kaugele ning tulevikku plaanida suure ettevaatlikkusega. Vabaduse puudumise üle nurisemist nähakse lumehelbekeste põlvkonnale iseloomuliku pehmo olemisena ning noortes ohtu ühiskonna ühiselt kehtestatud eesmärgile viiruse levik kontrolli alla saada.
Ometi ei pea olema vabadused ja üllas eesmärk nakatumist kontrolli all hoida vastuolus. Inimesed vajavad loosungi «Püsi kodus!» asemel uut ning ka nõu, kuidas õppida koos viirusega vastutustundlikult elama ja ringi liikuma. Riigipiirid, mis eraldavad 21. sajandil sadu perekondi ja lähedasi, on inimese kunstlikult loodud jooned maas, mis tekitavad võltsi turvatunde.
Miks peaks olema sõit Tartust Riiga ohtlikum kui sõit Tallinnast Tartusse, kui nakatumise tase on sarnane ning seda teha kõiki ettevaatusabinõusid järgides?
On võimatu, et massiturism taastuks enne, kui taastub inimeste turvatunne ning võimaluse loovad avatud restoranid, hotellid ning transpordiühenduste taastamine. Inimeste elu ei ole enam ammu vaid ühes riigis ning võimalus liikuda, kui selleks vajadus on, võiks jääda alles.
Lähiriikide vahel toimiv pendelränne on paljudele eestlastele ilmselt eluliselt olulisem kui kinno või veekeskusesse minek.
Kummastust tekitab valitsuse avaldatud väljumisstrateegia, milles piiride avamine on jäetud nimekirjas kõige lõppu, sellest tagapool on ainult 2 + 2 reeglist loobumine. Seda olukorras, kus vähemalt lähiriikide vahel toimiv pendelränne on paljudele eestlastele ilmselt eluliselt olulisem kui kinno või veekeskusesse minek.