Sisukord
Kultuur
Tänane leht
29.04.2020
Eesti Keskerakond rakendas koroonakriisi kampaaniavankri ette (30) VIDEO ⟩ Peaministril on etteheiteid terviseametile (45) Eesti lühiuudised Minister Arvo Alleri mõtet saata lapsed põllutöödele appi tabas kriitikatulv (52) Riik ja linn on krundianastaja ees jõuetud (10) Eriolukorra juhi korraldused Majandus Naftaturg otsib paaniliselt uusi mahuteid (4) Nordica tahab suvel taas õhku tõusta (4) Majanduse lühiuudised Täielikult veebi kolinud Lasering püsib veel elus Välismaa Venemaa plaanis väidetavalt Praha linnapea tapmist (9) Berliini loomaaed avas uuesti väravad Briti ajakirjanikku süüdistatakse videokõnede pealtkuulamises Välismaa lühiuudised Kaitsekulud tegid mullu hüppe Stoltenberg: teeme õppusi baaside sees ja teistmoodi Jäämandri fossiilkonn lahendas mandrite triivi küsimuse (2) Arvamus Juhtkiri: kaks protsenti ühiskonna tarbeks (7) Aivar Reinap: ebasportlik viga (1) Facebooki faktikontroll on katki (2) Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise eestvedajad: eludega ei mängita (2) Liis Klaar: halli pead austa (5) Erkki Bahovski: Soome ei kao Kultuur Jutupliiatsi postuumne bluus (3) ERM sillutab teed maalikunsti tuuridele Lugu sellest, kuidas pesunaisest sai miljonär Sport Robin Kool – maailmatipp, kes võistleb miljonite silmapaaride ees ka koroonaviiruse ajal (5) Spordi lühiuudised Tallinn Riik ja linn on krundianastaja ees jõuetud (10) Tartu Kiri: Otsime mäletajaid ja häid vihjeid memoriaali taastamiseks (1) Indrek Niibo: suletud riigipiiride võlts turvatunne (3) Liina Uudelt: suukorviga meeleavaldused (11) Eriolukord lõi õhu puhtamaks ka Emajõelinnas Tartu lühiuudised Volbriöö pidu jääb esimest korda ära Laulu sisse pandud Puhja tuuliku aeg sai otsa Rattaringlus püüab tunnipileti abil taksoga võistlusse asuda Estoveri juustuvabrik hakkab tööle piimaenergial Möödub 330 aastat lõunaeestikeelse kirikukäsiraamatu ilmumisest Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jutupliiatsi postuumne bluus

4 min lugemist
Raivo Järvi 1987. aastal. FOTO: Erakogu

Raivo Järvi asus ETVs tööle 1977. aastal, kui mina käisin oma teist elukevadet ning olin alustamas ligemale kümnendi kestnud kirglikku (ning mu ema meelest enesehävituslikku) sõltuvussuhet riigitelevisiooni lastesaadetega. Mis tähendab, et neil aastatel, kui ma õnneliku nõukogude mudilasena kasvasin ja karastusin, oli Onu Raivo mulle – ning ilmselt veel kümnetele tuhandetele minuealistele – justkui pereliige.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Teadmine sellest, et Onu Raivo on surnud, tekitab minus veel tänagi, kui see uudis on juba peaaegu kaheksa aastat vana, lisaks inimliku kaastundega segatud lapselikule kurbusele teatavat kognitiivset segadust. Sest see tegelikkus, kuhu Onu Raivo minu jaoks kuulub – nimetagem seda lapsepõlve maagiliseks meediareaalsuseks –, teeb temast otsapidi fiktsionaalse karakteri. Ning fiktsionaalne loomus peaks teda justkui surematuks muutma. Nagu Hunt Kriimsilma, Rebase-Reinu, Kessut ja Trippi, Onu Tik-Takki, Leopoldi, Postikana, Äput ja kõiki neid teisi selles pikas ja väärikas reas.

See tegelaskuju, mille Onu Raivo omale 1970. aastate teisel ja 1980. aastate esimesel poolel ETV lastesaadetes lõi, vastab üsna ideaalilähedaselt moodsa postdramaatilise teatrikaanoni nõudmistele. Ta mängis iseennast ning kandis Kass Arturi postkontori ja «Kõige suurema sõbra» lava, või vähemalt selle pooleldi muinasjutulist õhustikku, endaga edaspidises avalikus elus kõikjal kaasas. Iseäranis nooremate inimeste silmis. Ükskord «Onu», igavesti «Onu».

«Mis Onu Raivo nimesse puutub, siis kuna iga teine inimene Eestis kutsub mind olukorrast hoolimata niimoodi, siis olen ennast ise selliselt üsna sageli esitlenud. Just sedasi mitteformaalselt: tere, Onu Raivo on siin» (lk 130). See tsitaat Järvilt endalt pärineb tema 65. sünniaastapäevaks valminud elulooraamatust, mille autoriks on Piret Kooli.

Nende kaante vahel vaeb keegi anonüümseks jääv tuttav seda asjaolu tagantjärele hoopis teise nurga alt: «Talle kuulus küll rahva armastus, kuid päriselt armastati ju tema rolli – Onu Raivot. Pereliikmena armastasid teda vaid ta vanemad ja poeg. Inimese ja mehena üksnes paar-kolm inimest...» (lk 134). Ühtlasi selgub raamatust, et Järvi tegelikke ambitsioone «tõelise» kunstnikuna varjutas lastele joonistaja kuvand (lk 90).

Ehkki Raivo Järvi näis pealtnäha peaaegu ebatervelt elurõõmus inimene, on tema postuumselt ning ilma tema enese osaluseta valminud elulooraamat tugevalt kurbuse poole kaldu. Hallides toonides kaanepildil vaatab Järvi – pilk täis kahetsust – tühjusesse, pettumust peegeldav muie suul. Tema elu, nagu see raamatust paistab, näib olevat olnud kui üks korralik bluusisoolo, milles leidub nii ilu kui ilutsemist, ent nootidevaheline ruum nõretab nukrusest.

28.04.2020 30.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto