N, 2.02.2023

Jutupliiatsi postuumne bluus

Alvar Loog
, toimetaja
Jutupliiatsi postuumne bluus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Raivo Järvi 1987. aastal.
Raivo Järvi 1987. aastal. Foto: Erakogu

Raivo Järvi asus ETVs tööle 1977. aastal, kui mina käisin oma teist elukevadet ning olin alustamas ligemale kümnendi kestnud kirglikku (ning mu ema meelest enesehävituslikku) sõltuvussuhet riigitelevisiooni lastesaadetega. Mis tähendab, et neil aastatel, kui ma õnneliku nõukogude mudilasena kasvasin ja karastusin, oli Onu Raivo mulle – ning ilmselt veel kümnetele tuhandetele minuealistele – justkui pereliige.

Teadmine sellest, et Onu Raivo on surnud, tekitab minus veel tänagi, kui see uudis on juba peaaegu kaheksa aastat vana, lisaks inimliku kaastundega segatud lapselikule kurbusele teatavat kognitiivset segadust. Sest see tegelikkus, kuhu Onu Raivo minu jaoks kuulub – nimetagem seda lapsepõlve maagiliseks meediareaalsuseks –, teeb temast otsapidi fiktsionaalse karakteri. Ning fiktsionaalne loomus peaks teda justkui surematuks muutma. Nagu Hunt Kriimsilma, Rebase-Reinu, Kessut ja Trippi, Onu Tik-Takki, Leopoldi, Postikana, Äput ja kõiki neid teisi selles pikas ja väärikas reas.

See tegelaskuju, mille Onu Raivo omale 1970. aastate teisel ja 1980. aastate esimesel poolel ETV lastesaadetes lõi, vastab üsna ideaalilähedaselt moodsa postdramaatilise teatrikaanoni nõudmistele. Ta mängis iseennast ning kandis Kass Arturi postkontori ja «Kõige suurema sõbra» lava, või vähemalt selle pooleldi muinasjutulist õhustikku, endaga edaspidises avalikus elus kõikjal kaasas. Iseäranis nooremate inimeste silmis. Ükskord «Onu», igavesti «Onu».

Lastesaate «Kõige suurem sõber» tegelased 1982. aastal.
Lastesaate «Kõige suurem sõber» tegelased 1982. aastal. Foto: ETV

«Mis Onu Raivo nimesse puutub, siis kuna iga teine inimene Eestis kutsub mind olukorrast hoolimata niimoodi, siis olen ennast ise selliselt üsna sageli esitlenud. Just sedasi mitteformaalselt: tere, Onu Raivo on siin» (lk 130). See tsitaat Järvilt endalt pärineb tema 65. sünniaastapäevaks valminud elulooraamatust, mille autoriks on Piret Kooli.

Nende kaante vahel vaeb keegi anonüümseks jääv tuttav seda asjaolu tagantjärele hoopis teise nurga alt: «Talle kuulus küll rahva armastus, kuid päriselt armastati ju tema rolli – Onu Raivot. Pereliikmena armastasid teda vaid ta vanemad ja poeg. Inimese ja mehena üksnes paar-kolm inimest...» (lk 134). Ühtlasi selgub raamatust, et Järvi tegelikke ambitsioone «tõelise» kunstnikuna varjutas lastele joonistaja kuvand (lk 90).

Ehkki Raivo Järvi näis pealtnäha peaaegu ebatervelt elurõõmus inimene, on tema postuumselt ning ilma tema enese osaluseta valminud elulooraamat tugevalt kurbuse poole kaldu. Hallides toonides kaanepildil vaatab Järvi – pilk täis kahetsust – tühjusesse, pettumust peegeldav muie suul. Tema elu, nagu see raamatust paistab, näib olevat olnud kui üks korralik bluusisoolo, milles leidub nii ilu kui ilutsemist, ent nootidevaheline ruum nõretab nukrusest.

Reaalsusega eksinud

Piret Kooli sikutab oma raamatus Raivo Järvi näolt Onu Raivo maski maha ning laseb lugejal vaadata tema elu sellesse osasse, mis jäi avalikkuse eest varju. Hästi on lahti kirjutatud tema vanemate tutvumise lugu ning seejärel eraldi peatükkidena lapsepõlv, õpingud koolis ja kunstiülikoolis ning tegemised varietees, ETV lastesaadetes, KUKU raadios ning riigikogus. Sekka ka pisut spordi- ja kunstijuttu.

Kammertooni annavad sellele teosele – nagu ilmselt ka Järvi elule – siiski tema romantilised naissuhted, mis pakkusid väga erinevate arengute, ent sarnaselt kurbade või isegi traagiliste lõppudega lugusid. Ning neist ühe tulemusel teoks saanud elu üksikisana.

«Kõike muud kui kukupai» on ladus, põnev ja õpetlik, ent suhteliselt rusuv lugemine, mis paneb Raivo Järvi samasse ritta Urmas Oti ja Gunnar Grapsiga – kahe põlvkonnakaaslasest karismaatilise päikesepoisiga, kelle elulooraamatud kannavad oma sisu reetes vastavalt pealkirju «Kes tappis Urmas Oti?» ja «Tühjad pihud».

Raivo Järvi 2009. aastal.
Raivo Järvi 2009. aastal. Foto: Peeter Langovits

Järvi oli vaieldamatult romantik, esteet ja dändi. Ning samas suur hedonist, kelle elus poleks ideaalis pidanud leiduma kohta dekadentsile. Ometi keeras noore kihlatu traagiline surm tema eraelu sellele rajale varakult ning vist kahjuks vääramatult.

Raivo Järvi karakter oli, nagu ma raamatut lugedes ning isiklikke kogemusi meenutades tõdesin, väga hästi peenhäälestatud. Ja seda mitte üksnes lastesaadetes, vaid ka elus. Siit võib ilmselt otsida põhjusi, miks need kaks omavahel nii ilusti riimusid.

Raivo Järvi 2002. aastal «Jutupliiatsi» saate sajandal lindistusel.
Raivo Järvi 2002. aastal «Jutupliiatsi» saate sajandal lindistusel. Foto: Liis Treimann

Meenub, kuidas mulle meeldis lapsena saate «Kõige suurem sõber» väljapeetult anarhiline meeleolu. Onu Raivo oli selles seltskonnas justkui ventiil, mõistuse hääl, omamoodi mahendav ja kainestav jõud, mida see seltskond oma potentsiaali täielikuks realiseerimiseks minu silmis tegelikult ei vajanud. Aga Onu Raivo rokkis teistmoodi – võlus oma andekuse, kultuursuse ning lihtsusega. Temas polnud täditsevat käratsemist, ta ei püüdnud lastele püüdlikult lastepärase olekuga pugeda. Ta oli eeskuju, milles puudus väsitav didaktika.

Järvi näis mulle toona ning näib ka praegu justkui mingi eugeenilise ideaali realisatsioon – andekuse, inimlikkuse, sportlikkuse, kultuursuse ja esinduslikkuse füüsiline kehastus; homo sapiens sellisena, kuhu ta võiks evolutsiooni tulemusena ideaalis välja jõuda. Ta oli täiesti teisest reaalsusest. Ning seega ühtlasi – traagiliselt tema enese jaoks – reaalsusega eksinud.

Dorian Gray sündroom?

Kõnealune elulooraamat on täis positiivseid hinnanguid, mis väidavad, et Raivo Järvi oli «moodsalt kaasaegne härrasmees» (lk 235) ja «riigimehe hingega kunstnik» (lk 238). Ning lisavad, et «suurimat džentelmeni kui Raivo ei olegi olemas» (lk 139), «ka päriselus oli temas olemas seesama elegants ja soliidsus... ja milline huumorisoon» (lk 235), «teda ajendas [...] vajadus teha maailmast parem paik» (lk 224).

Samas oli ta väidetavalt «usaldav, ent liiga aus ja liialt teistega arvestav» (lk 214), ta jäi «elu lõpuni heas mõttes lapsemeelseks, nii käitumises kui ka joonistustes» (lk 216). Mis tuletab meelde ning kinnistab peaaegu loodusseaduse staatusesse C. C. Catchi ühe omaaegse hiti pealkirja: «Good Guys Only Win in Movies».

Raivo Järvi 2006. aastal.
Raivo Järvi 2006. aastal. Foto: Marina Pushkar

Piret Kooli raamat on väga hästi kirjutatud ja kujundatud – teksti ja pildi tasakaal on hästi paigas nii informatiivsest kui ka küljenduslikust seisukohast. Autor on leidnud Järvi elu kirjeldamiseks õige tundetooni ning toonud päris veenval moel otsapidi sisse ka isikliku perspektiivi (proloog + lk 101), ent see jääb kahjuks kuidagi poolikuks ja juhuslikuks.

Ideaalis võinuks raamatul olla korralik sissejuhatus, mis aitaks avada autoripositsiooni ja allikaid (viimastele vihjatakse alles lk 133). Pealkiri «Kõike muud kui kukupai», mis teeb loovat taaskasutust ühe Järvi raadiosaate nimele, on igati kaubanduslik, ent sisulises plaanis kahjuks – teoses esitatud informatsiooni kriteeriumiks võttes – peaaegu täiesti ekslik.

Raamat algab ja lõpeb pildi­galeriiga, rehabiliteerides osaliselt Järvit «tõelise» kunstni­kuna ning pakkudes avapildiks valitud Dorian Gray teemalise kompositsiooni näol lugejale kandikul tõlgendusvõimalusi, mille mina alalhoidlikult kasutamata jätsin.

Piret Kooli

«Raivo Järvi. Kõike muud kui kukupai»

Pegasus, 2019

288 lk

Piret Kooli, «Raivo Järvi. Kõike muud kui kukupai».
Piret Kooli, «Raivo Järvi. Kõike muud kui kukupai». Foto: Raamat
Märksõnad
Tagasi üles