Juhtkiri: kaks protsenti ühiskonna tarbeks

Laupäeval alguse saanud kaitseväe õppusel Kevadtorm osalejad teevad viimaseid ettevalmistusi, et juba õige pea aktiivse lahingtegevusega alustada. FOTO: Kaitseväe peastaap

Eesti on NATOs üks väheseid riike, kes kulutab kaitsele kaks protsenti oma SKTst. Praeguseks on isegi see lävend ületatud. Peale meie on vähemalt kahe protsendi peal veel mitu riiki, kuid vähesed on olnud üle selle taseme pikema aja jooksul.

Kaks protsenti võib tunduda triviaalne ja tarbetu mõõdik, mis aeg-ajalt riigis kirgi kütab ning mille puhul kaitseministeeriumile mõnikord näib, et teised tahavad sellest osa saada või vähemasti üritavad summat vähendada. Jah, on näiteid, kui poliitilised parteid on püüdnud seda naeruvääristada.

Ometigi on kaks protsenti olnud Eesti välis- ja kaitsepoliitikas edulugu, mida tuleb hoida. See on aidanud meil näidata oma pühendumist ja pääseda väheste väljavalitute klubisse, kus meie hääl on seetõttu märksa kuuldavam, kui riigina muidu oleks. Tõsi, NATO­ juhtimispüramiidis pole see meile seni kõrgeid kohti toonud, kuid stabiilne tugevus on väärt rohkem kui üksik kuldmünt.

Kuvandina on «kaks protsenti» tõeliselt lihtne ja geniaalselt lühike. Üks asi on rääkida teise ministriga, et ostame Lõuna-Koreast kümmekond Kõu liikursuurtükki, hoopis teine asi on öelda, et kulutame rohkem kui kaks protsenti SKTst. See, et teine riik panustab absoluutsummana ehk rohkemgi, ei tule enam arvesse. Protsent on saavutatud, kohustused liitlaste ees täidetud ning samuti näitab see meie pühendumust. Näitab ka väljapoole NATOt, ja sellist sõnumit ei tasu alahinnata.

Eesti SKT väheneb, väheneb kõigil riikidel Euroopas ning nähtavasti saavutavad veel mõnedki riigid seeläbi kaitsekulude taseme kaks protsenti SKTst või enamgi. Võimalik, et osa riike hakkab ka kärpima, kuid see pole mõistlik, eriti arvestades diskussioone ELi sõjaväe üle ja USA üha suuremat endasse tõmbumist.

Kaks protsenti on olnud Eesti välis- ja kaitsepoliitikas edulugu, mida tuleb hoida. See on aidanud meil näidata oma pühendumist ja pääseda väheste väljavalitute klubisse.

7

Kuna SKT kahanemise läbi kaitsekulude protsent tõenäoliselt kasvab, võib tekkida ikkagi kiusatus kärpida või surve seda teha. Praegust protsenti on tõesti võimalik hoida isegi kärpides, kuid ega protsent iseenesest loo mingeid võimeid, reaalne raha loob. Kui kaitseväele poleks saanud soetada välihaiglat, ei oleks see praegu Saaremaal kasutuses.

Siiski ei võrdu riigikaitse enam ammu sõjalise kaitsega. Eelmisel aasta oktoobris riigikaitse konverentsil kõnet pidades tõi Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid esile laiapindse riigikaitse rahastamise vastuolulisuse. President märkis, et Eesti ehitab kohe sõdimiseks sõjaväge, eraldades selleks viis protsenti riigieelarvest (kaks protsenti SKTst), kuid teiste asutuste riigikaitsetaotlused jäävad enamasti kinnitamata. «Eelarvet koostatakse Eestis selliselt, nagu jõuaks ülejäänud ühiskonnale kriis kohale alles järgmistel eelarveperioodidel.» Selle sõnumi paikapidavust on näidanud ka praegune koroonakriis, mille käigus selgus, et riigil puuduvad tsiviilsektori varud. Esimesed maskidki saadi just kaitseväe ladudest ja siin võiks õpikohaks olla varude riigiülene haldamine. Selmet varustust tuimalt laos hoida, tuleks seda pidevalt roteerida. Ühiskonna vastupanuvõime tagab ikkagi tervik, mitte üks valdkond.

Nii nagu sõdur lahinguväljal vajab teadmist, et kodused teda toetavad, vajab ka kaitsevaldkond teadmist, et ühiskond on nende seljataga. Ega riigikaitset tehta pea-, kaitseministri või kaitseväe juhataja jaoks, seda tehakse ikkagi ühiskonna tarbeks.

28.04.2020 30.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto