Lugejakiri: lihtsureliku tudengi mõtteid

Tartu Ülikooli lõpetamine. FOTO: Sille Annuk / Postimees

Kui ma möödunud neljapäeval lugesin, et minu Tartu Ülikool tühistab kõik lõpuaktused, tõmbusid mu näpud justkui protesti märgiks kangeks ega tippinud valmivat lõputööd enam endise kirega. Nende omaniku senine elu muutus hetkega ühe märkimisväärseima sümboli võrra vaesemaks, kirjutab üliõpilane Paul Lees.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ma ei löö oma rusikat uhkelt kuue samba vahel sinisesse headest mõtetest nõretavasse taevasse. Ma ei kallista oma parimaid sõpru ega nemad mind. Ma ei kohta triumfeerivas rahvasummas vanu tuttavaid ega vaheta nendega armsalt piinlikke viisakusi.

Koos lõpuaktuse ärajäämisega sai lõplikult selgeks, et enam iialgi ei näe ma oma kursakaid uniselt Toomemäkke loengusse rühkimas. Milline üldse oli mu viimane «tõeline» loeng? Ma ei mäleta, mida ma ütlesin. Kelle kõrval istusin. Ega isegi, kellega ma Toomemäelt alla ühikasse jalutasin. Üks, mis kindel: oleks me siis teadnud, et käes on meie viimane ühisolemine, poleks me rutiinselt oma kodudesse naasnud. Kuid me ei saanud seda teada. Nagu ei tea me praegugi, millal see kõik lõppeb.

29.04.2020 02.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto