Võtame needsamad Garri kirutud valglinnadki. Kui need tekkisid, kogunes sinna kahte sorti rahvast: ühed, kes tulid linnakära eest maale peitu, ja teised, kes tulid maalt linna parema järje peale. Kaks suhteliselt vastandlike huvidega seltskonda. Mis on nüüd, pea 15 aastat hiljem, teisiti? Haljastus on nii palju kosunud, et naabrimees enam magamistoa aknast sisse piiluma ei näe. Kunagi kole suure ja kõledana tundunud 500-le ehitatud koolimajja on tuubitud 800 last ja käib usin juurdeehituse tegemine, sest valglinn ikka laieneb ja lapsi tehakse usinasti juurde. Sotsiaalmeedias toimuv näitab, et tegelikult on inimestel elu hea: põhiteemad on, kelle koer jälle aiast välja murdis ja miks kellegi laps valel ajal vales kohas üle tee läks. Aeg-ajalt pakub keegi midagi, mis tal koduses majapidamises üle jäi: hunnik liiva, jalgratas, millest lapsed välja on kasvanud, moest läinud diivan… Kogukond toimib – küll natuke teisiti kui pärismaal, aga siiski. Ja aeg-ajalt kurdab keegi, et miks pagan see allesjäänud talumees kevaditi sõnnikut põllule veab – hais, sinder, kipub lämmatama. Nii on see ka sel koroonakevadel (või koronotoobis, nagu kunstiteadlane Virve Sarapik seda Facebookis nimetas).
Mõned asjad on väga pika vinnaga. See, mis praegu meie igapäevaelus toimub, on paljuski 1940ndatel alanud protsesside tulemus. Teine ilmasõda, küüditamised, kollektiviseerimine ajasid väga paljud inimesed oma kodust ära. Maad jäid sööti, neile kasvas mets, mis praeguseks nii umbes 70 aastat vana (mis sellega tehakse, võib igaüks ise pakkuda). Linnarahvastiku osatähtsus kasvas hüppeliselt. Kadusid maavanaemad ja maavanaisad ja tänapäeva koolilapsed ei lähe vanaema juurde (kui ikka lähevad, sest suhtlemist on üksjagu vähemaks jäänud) mitte enam Mustlasse, vaid Mustamäele. Kui nüüd see laps tahaks tagasi maale, siis ellujäämistegevusi tuleb talle õpetada. Naersime kunagi, et häh, Rootsis õpetatakse ülikoolis vikatiga niitmist, nüüd teeme seda ka ise. Põllutööline pole enam liht-, vaid oskustööline.
