Sisukord
AK
Postimees
02.05.2020
Eesti Palgatabelit juhivad kohtunikud (4) Eesti lühiuudised Sarimõrvari stiilinäide: Juri Ustimenko sai tapmisjuhised vangla kanalisatsiooni kaudu (8) Ministeerium tahab skandaalsest koolimajast vabaneda Majandus Koroonaviirus nurjas maailma ägedaima aktsionäride koosoleku Investor Mari: esmapilgul hiilgavana näiv kasv jääb veidi nadiks Välismaa Välismaa lühiuudised KOHALIK VAADE ⟩ Itaaliat kummitab hirm raisata kaks juba ohverdatud kuud Diktaatori õde on Kimide dünastia tagavaraplaan (4) Püssimehed tungisid Michigani parlamendihoonesse Arvamus Juhtkiri: vaja on täpset kärpimist (15) Janno Zõbin: keskmängu peataolek (13) Nädala nägu ⟩ Kompromissituse kunstnik (2) Anonüümne põetaja (4) Saaremaa streigijuht (4) Põhja-Korea kaanetüdruk Urmas Nemvalts: päeva karikatuur Sport Jaak Salumets: treener peab olema ka hea pedagoog ja psühholoog, oskama lapsi õigesti suunata Jaanus Kriiski kolumn: doping Eesti sporditelevisioonis! (3) Merendus Paadimüük liigub kriisiolukorras tõusulainel Merenduse lühiuudised AK Garri Raagmaa: pärast koroonakriisi ei saa regionaalpoliitikast enam mööda vaadata (11) Hannes Palang: potipõllunduse ja kaugtöö õppus Tiiu Kuurme: hariduse taandamine (7) Iljitši meenutades (9) Astronoom: universum tunneb viirusi kauem kui inimest (13) EKI keelekool: üks väega sõna (3) Marju Lauristin: kriisiaeg testib haridusuuendust (4) Kunst sinu ümber. Bita Razavi – kunstnik mitme koduga Vikerkaar loeb. Elu võimalikkusest kosmoses Kas 21. sajandil Venemaa tükeldumine jätkub? (32) Neli uurijat on ikka parem kui kaks Mungad, baleriinid, terroristid ja teised impeeriumi hauakaevajad Lugu lämmatavast emaarmastusest Kas on vaja jätkata suhet, mida poleks alustamagi pidanud? NÄDALA PLAAT: Pimeduse kroonimine kuningaks Aja auk. Külmus, julmus, glamuur Juurikas. Kõik, mis kunagi oli (2) Arter Saaremaa vallavanem Madis Kallas: Nii kui kriis rahunes, asuti taas mind ründama (55) Telekomide juhid silmitsi ennenägematu katsumusega (2) Poolakad Eesti põllumajandust päästmas (15) Karantiiniunelmad (2) Vanausuliste puhtusekombestik meenutab tänapäevast viirusetõrjet (4) Tehke järele: üle saja kilomeetri jalgsi noolsirgelt läbi Eesti (3) Karbike tuunikalakonservi teeb köögis imet Rikastame pärismaailma. Mis imet saab näha liitreaalsuse äppidega? Subaru leidis värvid. Sõiduproov uuendatud Subaru XVga Piilu kulisside taha: kuidas valmis virtuaalne Tallinn Fashion Week? Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Elu võimalikkusest kosmoses

5 min lugemist
Milliseks kujuneb inimese ja tehisintellekti suhe tulevikus? FOTO: Panthermedia/Sitthipong Mahasansombut

Ei ole palju teadlasi, kes julgevad esitada tõeliselt suuri küsimusi, eriti veel selliseid, millele pole kuigivõrd lootust vähegi veenvalt vastata. Rootsi päritolu Ameerika füüsik Max Tegmark on üks selliseid. Oma viimases raamatus «Elu 3.0» (ilmunud algselt 2017) võtab Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi professor vaagida küsimusi nagu mis on elu, mis on teadvus, kes on inimene, mis on universum, kas üldine tehisintellekt on võimalik.

Tegmarki puhul on oluline mainida, et juba 2005. aastal asutas ta erakapitalil põhineva Põhiküsimuste Instituudi (Foundational Questions Institute), mille peamine eesmärk on rahastada uurimisprojekte, mis tihkavad tegeleda suurte ja oluliste uurimisküsimustega. 2014. aastal algatas Tegmark uue mittetulundusliku organisatsiooni – Elu Tuleviku Instituudi (Future of Life Institute), mille taotluseks on toetada ja propageerida healoomulise tehisintellekti arengut. Kolm aastat hiljem ilmunud «Elu 3.0» on mitmes mõttes uue instituudi ülesehitamise käigus ja selle toetamiseks kirjutatud teos.

See on ühtaegu nii isiklik pihtimus tehisintellektiga seotud hirmudest kui ka süsteemne katse nende hirmudega toime tulla ja inimelule uusi optimistlikke perspektiive avada. Eesti lugeja vaatenurgast teeb raamatu tähenduslikumaks see, et selle sünnis on olulist rolli etendanud Skype’i kaasasutaja Jaan Tallinn, Tegmarki lähedane kaasvõitleja, kes on eestikeelsele tõlkele kirjutanud ka väikese sissejuhatuse.

Füüsiku vaade maailmale

«Elu 3.0» on kõige üldisemalt öeldes katse mõtestada maailma füüsiku vaatenurgast. See on ühtaegu nii raamatu voorus kui ka selle puudus. Voorus, sest see pakub autorile hea ja tugeva platvormi, puudus, sest ei luba autoril märgata kõiki tunnetuslikke järelmeid, mida füüsikaline vaade tingib.

Kui väga lakooniliselt Tegmarki lähte-eeldused kokku võtta, siis on maailm tema jaoks struktureeritud matemaatiliselt, kõike, mis on maailmas olemas, saab tõlkida matemaatika keelde (selle väite kirjutab ta pikemalt lahti oma eelmises raamatus «Meie matemaatiline universum» («Our Mathematical Universe», 2014)).

Kõik asjad maailmas koosnevad elementaarosakestest, seega vajab maailma mõistmine alg­osakeste tuvastamist ja nende omavaheliste suhete ehk asetuse mõistmist. See füüsikaline vaade lubab Tegmarkil käsitada kõiki nähtusi kui osakeste eripärast asetust. Oluline on seejuures tema järeldus, et osakestest endist (füüsilisest substraadist) on olulisem nende paigutus ehk struktuur. Kui tuua lihtne näide, siis toit on füüsiku vaatenurgast «lihtsalt suur hulk teataval moel asetsevaid kvarke ja elektrone» (lk 287).

Kuid osakeste asetusele saab taandada Tegmarki hinnangul ka palju keerulisemaid nähtusi, nagu näiteks teadvuse. Me ei peaks küsima, mis on teadvus, nendib Tegmark, lükates niimoodi elegantselt kõrvale aastasadu peetud tähtsa filosoofilise vaidluse, vaid «millised osakeste asetused on teadvuslikud» (lk 301), ehk teisisõnu, milline osakeste asetus annab tulemuseks teadvuse tekke.

Füüsikuna on Tegmarki vaade maailmale selgelt dualistlik, kõik olemasolev on taandatav kahele algele: mateeriale (mis koosneb aatomitest) ja informatsioonile (mis koosneb bittidest). See lubab tal teha lihtsa metafoorilise tehte, mille järgi saab kõike elusat käsitada riist- ja tarkvara ühistoimena. Elu defineerib ta seega kui infotöötlussüsteemi, «mille info (tarkvara) paneb paika nii tema käitumise kui ka riistvara loomise juhendid» (lk 38).

Huvitaval moel ei peatu Tegmark kordagi kriitiliselt küsimusel, millised järelmid on tänapäeva arvutitehnoloogia terminite metafoorsel ülekandel füüsikaliste nähtuste mõtestamiseks. Kas maailma käsitamine riist- ja tarkvara terminites on tõepoolest enesestmõistetav? Kas see ei räägi rohkem meie tänapäeva mõttemallidest kui maailma või elu sisemisest ülesehitusest?

«Elu 3.0» meenutab mõneti 18. sajandi prantsuse filosoofi Julien Offray de La Mettrie raamatut «Inimene-masin» (1748, eesti keeles 2017). La Mettriegi käsitas inimelu aine eripärase organiseerituse tulemina, ent paratamatult peegeldavad tema metafoorid 18. sajandi tehnoloogiat, nii et tark- ja riisvara asemel räägib ta automaatidest ehk iseseisvatest seadmetest.

Või jah, õigupoolest liigitub Tegmark kõige selgemalt kreeka filosoofi Demokritose koolkonda, atomistlikusse filosoofiatraditsiooni. On lausa üllatav, kuidas mitmed raamatu väited mõjuvad otsekui Demokritose säilinud mõttefragmentide moodsad ümbersõnastused.

Elu eri vormid

Raamatu pealkiri – «Elu 3.0» – viitab ühele autori kesksele väitele, kuigi tuleb kohe öelda, et sisult on teos tegelikult avaram, laias laastus on siin koos otsekui kolm eraldi raamatut: tehisintellektist, universumist ja inimkonna tulevikustsenaariumitest. Aga neid kolme omavahel irduvat teemat seob Tegmarki huvi elu võimalikkusest kosmoses.

Tegmarki eeldus on, et sarnaselt universumiga muutub ka elu järjest keerukamaks. Ja olles defineerinud elu infotöötlussüsteemina (riist- ja tarkvara ühistoimena), leiabki ta, et on paslik jagada võimalikud eluvormid keerukuse järgi kolmeks: elu 1.0, 2.0 ja 3.0. Need vormid järgnevad üksteisele lineaarselt ja järjest kiirenevas tempos.

Esimene on elu bioloogiline faas, kus riist- ja tarkvara arenevad evolutsiooni teel, see on siis elu kõige primitiivsem faas. Elu 2.0 märgib inimese sündi ja on Tegmarki sõnutsi elu «kultuuriline faas», kus riistvara areneb evolutsiooni teel, ent suur osa tarkvarast on ise arendatav (õppimise teel).

Elu 3.0 ei ole veel alanud, ent selle sünd võib lähitulevikus kätte jõuda, kui saab võimalikuks üldine tehisintellekt. See oleks elu nn tehniline faas, kus iseseisvalt arenevad nii riist- kui ka tarkvara. Tegmarki raamatu põhifookus ongi sellel, et arutleda, mida elu 3.0 sünd võiks endaga kaasa tuua.

Selleks kirjutab ta lahti tosin tulevikustsenaariumit, libertaarsest utoopiast kuni enesehävituseni, ja kutsub lugejaid tegema igaüks oma valiku (või välja pakkuma uusi stsenaariume). Konkreetsetest stsenaariumitest on aga isegi huvitavam Tegmarki arutlus selle üle, kuidas võiks elu 3.0 laieneda kosmosesse, varustada kogu universumi teadvuse ja seega mõttega.

Tema kosmose koloniseerimise plaan kõlab tõeliselt peibutava poeetilise visioonina (kus võimalikel probleemidel muidugi kohta ei ole): «veetnud miljardeid aastaid ükskõikses elutus kosmoses peaaegu märkamatu häiringuna, plahvatab elu järsku kosmilisel areenil sfäärilise lööklainena, mis liigub peaaegu valguse kiirusel, ei aeglustu kunagi ning puistab kõikjale oma teel elu sädemeid» (lk 248).

Tegmark ei kahtle, et (üldine) tehisintellekt on võimalik; see veendumus põhineb eespool kirjeldatud atomistlikul maailmavaatel: kuna maailm, sh elu ja teadvus, ei ole muud kui mateeria eri mustrid, siis ei ole ühtegi põhimõttelist takistust, et kunagi suudetakse osakestest panna kokku selline muster, mis sünnitab teadvuse ja mõistuse. Ja kuna muster (tarkvara) on mateeria (riistvara) suhtes alati esmane, siis ei olegi oluline, millistest osakestest täpsemalt muster kokku pannakse, «intellekt ei vaja liha, verd ega süsinikuaatomeid» (lk 78). Või teisiti öeldes, «mateeriat on ju võimalik niiviisi korraldada, et see füüsikaseadusi järgides mäletaks, arvutaks ja õpiks – ning see mateeria ei pea olema bioloogiline» (lk 90).

Tegmark ei väida, et teab, millal ja kuidas peaks üldine tehisintellekt sündima, ent ta on veendunud, et pole ühtegi põhjust, miks see ei saaks sündida, ja seega on meie kõigi ülesanne selleks võimaluseks valmistuda. «Areng ÜTI suunas käib ja meil ei ole aimugi, kuhu see viib. See aga ei peaks takistama mõtlemist selle üle, mis pärast saab, kuna tulemuse määrabki see, mida me tahame» (lk 168).

Futuroloogiline kirjandus

Tegmarki «3.0», mida on tõlgitud juba pea kolmekümnesse keelde, on õigupoolest vaid üks näide viimastel aastatel väga populaarsest futuroloogilisest kirjasõnast, mille mõned, globaalselt edukamad näited on jõudnud ka eesti keelde, nagu näiteks Yuval Noah Harari «Homo Deus. Homse lühiajalugu» ning Erik Brynjolfssoni ja Andrew McAfee «Teine masinate ajastu». Olulisematest on tõlkimata veel Ray Kurzweili «Singulaarsus on tulekul» («The Singularity is Near», 2005) ja Nick Bostromi «Üliintellekt» («Super­intelligence», 2014).

Mis neid raamatuid hoolimata kõigist erinevustest, nii sisulistest kui ka stilistilistest, ühendab, on teatav teleoloogiline, kui mitte fatalistlik maailmapilt, usk pöördumatutesse protsessidesse ja tehnoloogia kõikvõimsusse (eksponentsiaalsesse kasvu). Tegmarki kirjeldatud elu kolm faasi on näiteks väga sarnased Kurzweili pakutud evolutsiooni kuue faasiga, mis algab esmaste atomistlike struktuuride kujunemisega ja tipneb universumi eneseteadvuse sünniga. Mõtlemist ja kujutlusvõimet virgutavad need raamatud kindlasti, rääkimata põnevatest näidetest ja harivatest ekskurssidest, ent filosoofilistelt alustelt ja nüansitundlikkuselt jäävad üldjuhul siiski ebaveenvaks.

P.S. Lõpetuseks üks terminoloogiline märkus. Huvitav, et me pole suutnud siiamaani leida ühte kindlat ja õnnestunud vastet inglise terminile «artifcial intelligence». Kõige levinum ja vaatlusaluseski raamatus kasutatud vaste on «tehisintellekt», kuid sellel on siiski omad puudused, sest «intelligence’i» me muudes kontekstides tavaliselt «intellektiks» ei tõlgi (see sobib inglise «intellect’i» vasteks), pigem «tarkuseks», «intelligentsuseks», «arukuseks» või «mõistuseks». Nii ongi meil rööpselt kasutusel mõiste «tehismõistus», seda ka akadeemilises sfääris (näiteks tehnikaülikoolis tegutseb «rakendusliku tehismõistuse töörühm»). Kuid väga võimalik, et tegelikult sobiks vasteks hoopis midagi kolmandat.

Max Tegmark

«Elu 3.0. Inimelu tehisintellekti ajajärgul»

Tõlkinud Andreas Ardus

Postimees Kirjastus, 2020

352 lk

Max Tegmark, «Elu 3.0. Inimelu tehisintellekti ajajärgul». FOTO: Raamat
Seotud lood
30.04.2020 04.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto