Varasem, mõneti sügavam tähendus selgub sõna päritolust. Selle aluseks on soome-ugri tüvega nimisõna vägi (omastav väe), algse tähendusega ’jõud’. Määrsõna väga on tuntud vaid eesti ja liivi keeles, kusjuures liivi vä’ggõ võib olla eesti keelest laenatud. Eesti väga tuleneb nimisõna kaasaütleva käände vormist väega ’väe abil, jõul, mõjul’. Lõunaeesti murretes ja idamurdes esinebki määrsõna kujul väega, väegä või väiga, Tartu murdes ka väegade ja väegast. Mulgimaal on levinud variant väege ning Setus veiga ~ veega (lühenenult vega). Harjumaal rannamurdes ja kohati Tartumaal on öeldud ka vääga või väägä, mis kattub nimisõna vägi murdeti esineva kaasaütleva käände vormiga vääga. Tänapäeva kirjakeele väga on varasema sõnakuju väega vms lühenenud variant. Murretes oli see laialt levinud Põhja-Eesti alal.
Nimisõna vägi ja sellest moodustatud tuletisi ning liitsõnu kasutatakse mitmes tähenduses. Algmõiste ’jõud, võim’ kajastub näiteks liitsõnades vägivald, vägitegu, vägikaigas, väevõim ning tuletistes vägilane ’kange mees’, vägisi ’jõu abil’, vägev ’võimas’ (nt vägev raju) või väeti ’jõuetu, abitu’. Hiljem on tekkinud tähendusrühm, mis hõlmab üht liiki või koos tegutsevat hulka inimesi või loomi, nt vägi mardikaid, tööliste vägi. Seda kohtab sageli liitsõnades, nagu abivägi, sõjavägi. Mõisteid ’mõjujõud’ ja ’rammusus’ väljendavad maaharimisega seotud sõnad, nt põlluvägi, väetama, väetis ning lõunaeesti-murdeline vägi ’rasv, pekk’. Viimane esineb rohkem omadussõnana vägev ~ vägine ’rasvane’, nt vägev liha’pekk’, vägev leem ~ väkev liim ’rammus supp’. Tähendus ’mõjujõud’ ilmneb ka taimenimedes. Eestis kasvab kaks liiki vägiheinu: must vägihein (Verbascum nigrum) ja üheksavägine (Verbascum thapsus). Neil taimedel usuti olevat suur ravitoime ning eriline vägi nõidusest tulnud tõbede vastu, nagu näiteks ära sõnumine või kurja silma kaetus. Niisiis on sõnal väga võimas taust, selles on nii jõudu kui mõju.
/nginx/o/2020/04/30/13079194t1h3b3a.jpg)
