Juhtkiri: vaja on täpset kärpimist

  • Avaliku sektori kulude kärped on möödapääsmatud
  • Kõikide valdkondade ühtlane kärpimine ei ole hea mõte
  • Kärpimiseks tuleks üle vaadata riigi funktsioonid
Kärpekrokodill (Crocodylus niloticus) FOTO: A. Von Dueren/imago Images/Blickwinkel

Ametnike palkade tabel erutab alati meeli. Praegu veel eriti seepärast, et erasektor kärbib ja küsib, kas ja kuidas hakkab riik oma kulusid ja sealhulgas palgapoliitikat muutma.

Sellist tippjuhti, kes arvaks, et mingeid muutusi personalikuludes ei tule, annab ka riigiasutustest tikutulega otsida. Küsimus on selles, millal täpselt ja kuidas need tulevad, kelle ametikohta ja rahakotti konkreetselt puudutama hakkavad. Seejuures tuleb aga meeles pidada, et just praegu on paljud riigipalgalised eesliinil: arstid, õpetajad, politseinikud jne.

Riigi kulud ei koosne aga mõistagi ainult palkadest. Laia pintsliga maalides on kärpimisteks kaks võimalust: a) analüüsida põhjalikult ja teha struktuurseid muutusi või b) anda kõigile­ asutuste juhtidele ette uued madalamad kulupiirid, mille järel kohanduvad organisatsioonid ise.

Kõigile ühe mõõdupuuga lajatamise eelis on kiirus: eelarvehädas saab kulud kontrolli alla, ent üksiti saab mõni töölõik kindlasti ebamõistlikult kannatada. Poliitikute ülesanne peaks pigem olema aga riigi funktsioonide ülevaatamine: millised ülesanded on riigi tuum ja mis seda pole. Ebavajalikust tuleks loobuda; ühtlase palkade ja tegevuskulude kärpimise asemel võiks sulgeda hoopis mõne asutuse või tegevusvaldkonna.

Palkadest rahulikult mõeldes ei saa eesmärk ju olla maksta vähe palka, vaid osta riigile olulist, tõhusat ja erialaselt sisukat tööd. Võib-olla­ oleksime praeguse kriisigagi paremas seisus, kui terviseametis oleksid palgad olnud konkurentsivõimelisemad, et asjatundjaid palgata.

JUHTMÕTE

Ebavajalikust tuleks loobuda; ühtlase palkade ja tegevuskulude kärpimise asemel võiks sulgeda hoopis mõne asutuse või tegevusvaldkonna.

15

Ka kõigi tegevuskulude ühtlane­ kärbe ei ole eriti hea mõte. Nende hulgas on paljugi sellist, mille ärajätmine tähendab üksiti arenguvõimaluste mahalõikamist. Olgu need siis IT-süsteemide, masinate ja töövahendite või ka koolituse kulud.

Meil on ministeeriume ja asutusi, mis elavad päris hästi. Mõni on läinud headel aegadel rasva. Lisaks on loodud päris palju sihtasutusi, mille tegevus on tublisti vähem läbipaistev kui ministeeriumitel endil. Ja on ka krooniliselt alarahastatud valdkondi.

Neisse tulebki nüüd lähemalt sisse vaadata. Ühtlase kulukärpega võetaks mõne paksust rasvakorrast maha liiga vähe, aga luidramad näljutataks lausa surnuks.

Nagu mainitud, on teri sõkaldest eristava lähenemise häda see, et aega läheb palju. Kui see aga tõsiselt ja jõuliselt ette võtta, siis võiks tulemus saada parem. Kui poliitiliste valikute ja reformidega venitada, siis on riik mingil ajal ikkagi tarviduse ees kõigile asutustele ühe mõõdupuuga kärpepiirid ette seada ning saame kaela kõik kiirustamise hädad. Seega, nagu õpetati juba Vana-­Rooma väejuhtidele: liikuge edasi kiirelt, ent samas ettevaatlikult.

Nüüd kõige rohkem erutavast teemast: peaministri, riigikogu liikmete, kohtunike jpt palk muutub selle järgi, kuidas läks teistel palgasaajatel eelmisel aastal. Selle aasta langus jõuab neile kohale järgmisel aastal – seda eelmise kriisi ajal loodud küllalt mõistliku ja selge seaduse järgi.

Võib-olla tõesti võiks neidki palku sagedamini ümber arvutada, et asi tunduks kriisi ajalgi õiglasem, ent kogu tähelepanu ja auru selle seaduse detailide kallal nokitsemisele küll ei tasuks panna.

Seotud lood
30.04.2020 04.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto