Juhtkiri: koomiline parteiinkasso

  • Erakondadel on liikmemaksu kogumisega probleeme
  • Inkassoga liikmemaksu taga ajamine on koomiline
  • Järelvalve tugevdamine selles vallas on siiski vajalik
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts FOTO: Urmas Nemvalts

Ideaalses maailmas elatuksidki parteid ainult liikmemaksust. Esiteks jääks vaevamata maksumaksja rahakott, kust praegu tuleb enamik parteide tulust. Iga maksumaksja taskust läheb suurim osa erakondade kassadesse mõeldud raha parteidele, mida ta valinud ei ole. Teiseks oleks vähem vajadust nuiata üksikuid suuri eraannetusi, millega kaasneb paratamatult korruptsioonioht.

Ent seis liikmemaksu kogumisega on pehmelt öeldes hädine. Parlamendiparteide liikmemaksu kogumise edetabel ühe liikme pealt kogutud raha kohta näeb välja järgmine: parimana koguvad sotsid kolm eurot ja 40 senti, teiselt kohalt leiame Isamaa kolme euro ja 17 sendiga, kolmandalt Keskerakonna täpselt kahe euroga, neljandalt EKRE ühe euro ja 79 sendiga ning viimaselt kohalt ühe jõukaima valijaskonnaga Reformierakonna, kelle keskmine liige maksab liikmemaksu ühe euro ja kaks senti.

Asjasse mitte süvenenud inimene võib kiita riigikokku mitte kuuluvat Erakonda Eestimaa Rohelised selle eest, et liikme kohta suudeti mullu koguda pea viis eurot. Tänavu esimeses kvartalis on rohelised saanud sisse eriti jõudsa maksukogumishoo. Kui nad suudavad seda aasta lõpuni jätkata, kujuneb liikme kohta tasutud maksuks üle kümne euro. Selline tempo pole paraku tingitud mitte tublidusest, vaid erakondade rahastamise järelevalve komisjoni sunnist. Viimase pädevuses on teha kindlaks, et parteid ei elaks üle oma võimete ega kasutataks dopingut.

JUHTMÕTE

«Toetajaliikmetel» on ilmselt täiesti ükskõik sellest, et nad erakonnale võlgu on. Nad kirjutaksid ilmselt pigem väljaastumisavalduse kui maksaksid parteile kasvõi viis eurot.

2

Rohelised on jänni jäänud, sest riigikogu valimistel ei õnnestunud piisavalt head tulemust saavutada. Parlamenti pääsemine polnuks isegi vajalik, ka üksnes kaks protsenti häältest taganuks aastatoetuse suurusega 30 000 eurot. Neli protsenti tagas samuti välja jäänud Eesti 200-le lausa 100 000 eurot aastas – rohkem kui kogu roheliste aastatulu. Niisiis tuleks valimiste eel küllaldaselt meediatähelepanu saanud rohelistel otsida oma finantsseisu tonti pigem enda võimekusest valijat veenda ja välja tuua. Erakonnast juba lahkunud inimestelt inkassofirma abil liikmemaksu nõudmine on lausa koomiline.

Väidetavalt saab partei endiselt nimekirjas olijatelt võlgade sissenõudmisega ise hakkama. See ei kõla eriti usutavalt, kui vaadata roheliste liikmemaksu suurust – 48 eurot – ja unelmate stsenaariumit (eespool mainitud kümme eurot liikme kohta). Võib-olla on olemasolevaid liikmeid vaja säilitada selleks, et keegi saaks tema poolt erakonda toodud inimese toetusega õigel ajal arvestada. See teema ei puuduta kaugeltki ainult rohelisi.

Edu poliitikas sõltub palju kohast valmisnimekirjas, mis omakorda sõltub palju erakonnasisestest hääletustest nii riiklikel kui ka piirkondlikel üldkogudel. Kui erakonna olemasolevast liikmeskonnast pole piisavalt toetushääli võtta, võib need ju ka oma tutvusringkonnast sisse tuua. Sellistel «toetajaliikmetel» on ilmselt täiesti ükskõik sellest, et nad erakonnale võlgu on. Nad kirjutaksid ilmselt pigem väljaastumisavalduse kui maksaksid parteile kasvõi viis eurot.

Liikmetelt tulu kogumise edukuse eest väärib laitust iga erakond. Kiita tuleb hoopis erakondade rahastamise järelevalve komisjoni, mis on suutnud varem Tallinna munitsipaalpropaganda ja nüüd liikmemaksude teemaga parteisid natukenegi korralikumalt käituma panna.

04.05.2020 06.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto