Igal keskpäeval on toimunud pressikonverents, kus valitsuse liikmed ja muud spetsialistid annavad ülevaate koroonaviiruse levikust, selle ohvritest ja uutest nakatunutest. Kui ohvrite puhul piirdutakse üldjuhul vanuse, soo ja piirkonnaga, kus inimene elas, siis uute nakatunute kirjeldamisel tõusevad mõnikord juuksekarvad püsti – nõnda täpselt kirjeldatakse inimesi ja perekondi.
Mõni aeg tagasi oli uudis, et üks perekond sattus oma kodukandis valesüüdistuste ohvriks – et olles saanud positiivse diagnoosi, käivad nad poes ning on muidu sõnakuulmatud ega allu kehtestatud korrale. Arusaadav ju, et inimesed kardavad uut haigust.
Üks valesti tõlgendatud sõna võib tekitada suure pahanduse. Kuulujutule enam kätt ette ei pane ning inimene on pikaks ajaks häbimärgistatud. Tihtilugu põhjuseta.
Kui suurt hulka infot on õigupoolest tarvis avaldada, et tunneksid ära oma naabri või muu hea tuttava? Kui avaldatakse, et on nakatunud mees, 38 aastat vana, siis see ei anna veel just väga palju vihjeid isiku kohta. Kui aga lisada omavalitsus, mille suurus haldusreformi järel on viis tuhat elanikku, hakkavad mõnel kõrvad juba liikuma. Inimesed teavad ju üksteist maapiirkondades palju paremini kui linnades.
Kui aga pressikonverentsil täpsustatakse, et nakatunu on 38-aastane, peres kolm last ja ka omavalitsus märgitakse, siis sellesama omavalitsuse elanikel jääb tõdeda fakti, et nende piirkonnas vastab kirjeldusele ehk ainult paar perekonda. Ja pahandus ongi lahti.