Aastaid tagasi oli populaarne telesaade pildimäng «Teet or alive». Saate sisu oli lihtne: mõne kuulsuse pilt oli kaetud ruutudega ning vaatajad said saatesse helistades arvata ära, kes on see ruutude taha peitunud kuulsus. Kusjuures ruute eemaldati aeg-ajalt. Mõni kuulsus tunti kiiremini ära, teise tarvis oli aga vaja ära võtta kõik ruudud.
Igal keskpäeval on toimunud pressikonverents, kus valitsuse liikmed ja muud spetsialistid annavad ülevaate koroonaviiruse levikust, selle ohvritest ja uutest nakatunutest. Kui ohvrite puhul piirdutakse üldjuhul vanuse, soo ja piirkonnaga, kus inimene elas, siis uute nakatunute kirjeldamisel tõusevad mõnikord juuksekarvad püsti – nõnda täpselt kirjeldatakse inimesi ja perekondi.
Mõni aeg tagasi oli uudis, et üks perekond sattus oma kodukandis valesüüdistuste ohvriks – et olles saanud positiivse diagnoosi, käivad nad poes ning on muidu sõnakuulmatud ega allu kehtestatud korrale. Arusaadav ju, et inimesed kardavad uut haigust.
Üks valesti tõlgendatud sõna võib tekitada suure pahanduse. Kuulujutule enam kätt ette ei pane ning inimene on pikaks ajaks häbimärgistatud. Tihtilugu põhjuseta.
Kui suurt hulka infot on õigupoolest tarvis avaldada, et tunneksid ära oma naabri või muu hea tuttava? Kui avaldatakse, et on nakatunud mees, 38 aastat vana, siis see ei anna veel just väga palju vihjeid isiku kohta. Kui aga lisada omavalitsus, mille suurus haldusreformi järel on viis tuhat elanikku, hakkavad mõnel kõrvad juba liikuma. Inimesed teavad ju üksteist maapiirkondades palju paremini kui linnades.
Kui aga pressikonverentsil täpsustatakse, et nakatunu on 38-aastane, peres kolm last ja ka omavalitsus märgitakse, siis sellesama omavalitsuse elanikel jääb tõdeda fakti, et nende piirkonnas vastab kirjeldusele ehk ainult paar perekonda. Ja pahandus ongi lahti.
Inimesed teavad ju üksteist maapiirkondades palju paremini kui linnades.
Seda kõike on kummastav vaadata ja kuulata. Aastaid tagasi soovis üks riigitööline ametiasutuselt, kus ta töötas, saada kätte enda tervisekontrolli tulemust. Sai küll, peal oli märge, et see on ametialaseks kasutamiseks – piiranguga 75 aastat. Põhjendati, et dokumendis on delikaatseid isikuandmeid. Kelle kohta see dokument neidsamuseid andmeid sisaldas? Aga muidugi dokumendi saaja enda kohta.
Tihtilugu ei tea sellise märkega dokumendi saaja, mida ta sellega võib peale hakata ja mida mitte. Kas kodus abikaasale võib? Mõnele arstile? See kõik meenub, kui kuulad pressikonverentsi ning antakse infot, kes ja kus on nakatunud.
Teisalt on aga ka naabritel õigus teada, kui nende naaber on nakatunud, eriti korterelamutes. Eriti kui see naaber on vastutustundetu. Teada selleks, et ennast kaitsta.
Praegusel ajal ei ole aga vastutustundlik pildimängus inimeste elukäikudega võtta ära kohe sellisel hulgal ruute, et isik oleks kohe äratuntav. Seda tuleb teha väga kaalutult ning sellise tempoga, mis tagab vajaliku anonüümsuse ka uudishimutsejate eest peitu pugeda soovijatele.
/nginx/o/2018/10/21/11515336t1h1330.jpg){kind=small}
