K, 1.02.2023

Evelyn Kaldoja: õigustamatu tõvelevitus

Evelyn Kaldoja
, välisuudistetoimetuse juhataja
Evelyn Kaldoja: õigustamatu tõvelevitus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Evelyn Kaldoja.
Evelyn Kaldoja. Foto: Eero Vabamägi

Pean alustama meenutusest, kuidas ma mitte liiga palju aastaid tagasi grippi jäin. Ühel kenal kevadtalvisel pühapäeval, kui ärkasin pisut uimasena, aga ajasin end kohvi abil piisavalt üles, et minna kirikusse nagu tavaliselt.

Ei saa öelda, et oleksin missat väga teraselt jälgida suutnud, aga rutiinina ütlesin kõik tavalised vastused palvetele ning tegin kõik tavapärased žestid – muuseas kätlesin rahu soovimise kohal vähemalt viie inimesega, sest Peeter-Pauli katedraalis on pühapäeviti pingid rahvast täis, seisin pikas ja tihedas armulauajärjekorras ning ütlesin Kristuse ihu vastu võttes preestrile näkku «Aamen».

Pärast missat viis sama automaatpiloot mu Viru keskusesse. Käisin paaris poes, tundsin end ikka pisut uimasena ja läksin koju. Seal olin lõpuks nii läbi, et panin alla kraadiklaasi ja sain 39. Pea- ja lihasevalu olid tolleks ajaks ka kallal ning polnudki muud tahtmist kui sängi kägarasse tõmbuda.

See ei ole lugu hirmsas seisundis haiglasse sattumisest ega vastikutest tüsistustest nagu kopsu- või südamelihasepõletik. Aga enese­tunne oli ikka piisavalt halb, et mitte ­minna tavapäraselt külmetust Therafluga alla surudes tööle. Kõige püsivam halb mälestus on süümepiin, et ma nii sakraalses kui ka sekulaarses templis supernakatamas käisin, ning küsimus, kas minu nakkusahelast võis kellelgi midagi tõsist juhtuda.

PÄEVA KOMM

Vaidlus selle üle, et milleks koroonaviirusega hirmutada, kui grippigi sureb mitukümmend eestlast aastas, on nonsenss. Gripisurmade arv võiks olla nullilähedane.

Nagu viimatisest statistikast selgub, on tänavu grippi surnud 12 Eesti inimest. Neist vanim oli 85-aastane ja noorim jõudis elada vaid üheksa kuud. See arv oleks suurem, kui kogu ühiskond poleks võtnud «magusaima» gripihooaja teises pooles tarvitusele radikaalseid ettevaatusabinõusid koroonaviiruse vastu.

Eelmisel gripihooajal suri 57 Eesti inimest, nende seas üks laps. Üle-eelmisel hooajal nõudis tõbi 94 elu, nende seas kahe lapse oma. Gripiohvrite valdav osa kuulus riskirühmadesse – põeti teisi raskeid haigusi ja oldi kõrges eas.

Vaidlus selle üle, milleks koroonaviirusega hirmutada, kui grippigi sureb mitukümmend eestlast aastas, on nonsenss. Gripisurmade arv võiks olla nullilähedane. Gripi vastu on vaktsiinid, lihtsalt valdav osa eestlastest suhtub asjasse nagu minagi tolle kevadtalveni (ja luban, et ei iial enam uuesti) ehk ei vaevu kaitsesüstile minema.

Riskirühmi, kes mingi muu terviseseisundi või ea tõttu end gripi vastu vaktsineerida ei saa, on vähe. Enamik peaks end vaktsineerima peale enesekaitse ka selleks, et mitte olla kellegi muheda vanaema, enneaegsuse tõttu pisut haprama tervisega tita, vähiga kimpus isa või raseda naise surmakutsar. Kergelt üleoleva muigega isegi selleks, et kloorijoodik saaks muretult elada teiste tekitatud karja­immuunsuse kulul omas veidrusmullis.

Kuni me järgmist koroonaviiruse lainet kardame ja vaktsiini ootame, ei jäta tulevat hooaega kindlasti vahele ka gripp. Ehk oleks see aeg eemaldada üldrahvaliku tahtejõuga ringlusest vähemalt üks meie pika novembri nuhtlus, millele mingit teaduslikku õigustust pole?

Märksõnad
Tagasi üles